Julmim loom on end jumalaks pidav inimene

Puuris lebasid küülikukorjused.

FOTO: RIINA PERNAU

“Praegu, pärast emotsiooniderohket pühapäeva tunnen, et ei suuda vait olla. Teadke, et meie väikesel Saaremaal leidub inimesi, kes ennast jumalaks peavad ja arvavad, et nad võivad käituda karistamatult,” kirjutab MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu vabatahtlik Katre Kundrats.

Katre Kundrats

FOTO: Erakogu

See emadepäev oli emotsiooniderohke. Laps tõi omakorjatud lilled, isetehtud tordi ja oli ise heegeldanud ilusa liniku.

Õhtu. Tuleb kõne MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakodu vabatahtlikult Marge Kajult: kas ma tean kedagi, kes saaks koerale hoiukodu pakkuda? Tegu on rohkem kui SOS-olukorraga. Pakun välja, et ajutiselt saan aidata. Koos leiame koera minu juurde majutamiseks lahendused.

Karvkattega skelett

Ootan hirmuga. Väärkoheldud, nälginud, janus olnud koer. Inimestega sõber. Viskab selili ja ootab kõhu alt sügamist. Väga hullu ei saa ju olla, eks.

Marge ja Eva jõuavad kohale. Üks koer on juba ära paigutatud. Marge kutsub mind auto juurde ja näitab: “Tema on Amy.” Ilus valge sõbralik, väga paimaias koer. Mul tulevad pisarad silma – see koer võiks olla anatoomiatunnis skelett, sellel siin on lihtsalt karvkate peale tõmmatud. Ribid on väljas, karv pulstunud, suured silmad usaldust täis. Neelatan klombi alla. Esimene mõte, mis mulle pähe tuleb: “Kui selle looma omaniku vaid kätte saaks!” Õnneks antakse asjale ametlik käik. Kergendus.

Läheme siis minu “hoiukat” ehk minu hoiukodusse saabuvat koera vaatama. Nii kui autouks lahti läheb, löövad koera silmad särama, loom liputab saba. Tõeline sõber. Alguses ei tundugi ta kõhn, karv petab ära. Käega üle selja tõmmates võib aga kõik ta selgroolülid üle lugeda.

Laika välimusega koer on ülimalt sõbralik, ka lastega – tõeline nunnupall. Rihma sikutab ainult kassi nähes. Ilmselt lööb jahiinstinkt välja.

Ribid on väljas, karv pulstunud, suured silmad usaldust täis. Neelatan klombi alla.  

Kui hiljem jalutamas käime, koer rihma enam ei sikuta. Uudistab kõike. Aga eks peabki – elas ta ju ei tea kui kaua ilma akendeta aidas, luku taga. Oma väljaheidete ja kuse sees. Jalutamas ei ole temaga ilmselt kaua käidud. 

Õõvastavad pildid

Selles majapidamises oli õõvastavaid asju veelgi. Sellest annavad tunnistust pildid, millistes tingimustes koeri hoiti ning mida ma nõrganärvilistel ei soovita vaadata. Tundmatud tombud ja skeletid piltidel on laibad. Jah, lugesite õigesti – laibad... Loomade ja lindude omad.

Elsa – see on rõõmsa ja sõbraliku koera nimi – tuleb toas voodile pikutama. Kui talle vett tooma lähen, kraabib Elsa ust. Ilmselt kardab, et ma ei tule tagasi. Kui taas tuppa astun, on koer rõõmus, liputab saba.

Homme läheb Elsa arsti juurde, saab parasiiditõrje ja hinnatakse tervislikku seisundit.

Ma ei ole kunagi niimoodi, emotsioonide pealt kirjutanud. Praegu aga tunnen, et ei suuda vait olla. Teadke, et meie väikesel Saaremaal leidub inimesi, kes ennast jumalaks peavad ja arvavad, et nad võivad käituda karistamatult.

Kuidas võib midagi sellist teha koerale – inimese parimale sõbrale, kes inimest jäägitult usaldab?

Facebooki postitus

Tagasi üles