/nginx/o/2013/10/16/12127483t1hbe64.jpg)
“Vaatan korterelamu aknast välja ja näen, kuidas otse nina alla kerkib uus korterelamu, sedakorda küll samaväärsena kord olnu asemele,” kirjutab ehitusinsener Kaarel Kasemets. “Hullem on aga ootamas – juba kinnitatud detailplaneeringu järgi tuleb vanade puukuuride asemele krundil uus korterelamu.”
Linnaosa jaoks tähendab see tihendamist. Tihendatakse linnades mitte ainult kruntide täisehitamisega. Seda tehakse usinalt ka korruste lisamisega hoonetele. Maa allagi lisatakse korruseid, seda õnneks autodele – et saaks need silma alt ära.
Müümiseks sobitatakse elamispinnad ka pööningutele, kus varem pole eluruume olnud, ja teistele senistele abipindadele. See meenutab kilude karpidesse surumist – vabariigis, kus iga elaniku kohta on maad hektarites enam, kui kus iganes. Eestlase hingele ei peaks see ju sobima?
Üldiselt oleks see linnaehituse loomulik protsess, kui proportsionaalselt laiendataks juurdesõiduteid asumile ja asumisisest teedevõrku koos inimsõbraliku arendustegevusega: panipaigad korterelamutesse, elamute juurde kergliiklusteed, mänguväljakud jm. Arhitektid, kes linnade üldplaneeringuid ja kinnistutele detailplaneeringuid koostavad, projekteeriksidki nii, kui arendaja/tellija sellega soostuks. Enamasti aga ei soostu, vaid survestab kõiki protsessi asjaosalisi, sest näeb vaid rahamärki, mida ühelt kinnistult saab välja pigistada.
Tagajärgi näeme Spaaremaal, kus Sõrve maanteele tehti jõnks sisse, et hooned kõik ära mahuksid. Mitte ainult ei mahtunud, vaid ehitati ka kõrgemaks, kui seda linna üldplaneering lubas. Ma ei ütleks selle kohta midagi – Saaremaal on ju ikkagi eelistatud turismimajanduse arendamine –, kui samas oleks laiemaks ja õigesse kohta ehitatud autoliikluseks vajalikud teed. Vajadust linnasiseseks autode ringliikluseks või liikluse ümberkorraldamiseks nähakse, kuid ei korraldata
üldplaneeringu muudatuse tegemist ja avalikku arutelu, projekti ja ehitamise rahastamist?! Raha selleks peaksid andma needsamad arendajad, kes oma hoovist kahjuks kaugemale ei näe.
Seatud ja valitud juhid peavad protsessi nägema ja mitte lubama tihendamisega halvendada olemasolevat olukorda kuurortlinnas. Omaniku järelevalvet, mis seadustikus sätestatud, elamute müügiks ehitamisel tegelikult ei eksisteeri, sest arendaja alles otsib elamispinna müügiprotsessis omanikku. Tihtipeale mängitakse ehitajaga kokku või on ehitaja ise korterite müügimees ja “omanikujärelevalve” tegija. Nii ongi sisuline kvaliteedikontroll korterite omanike poolt olematu.
Kord raputas üks väikevalla ehitusametnik arusaamatuses pead, et miks on küll kohalik rahvas kauni põlisküla juurde ehitatud asumit hakanud lollidekülaks nimetama. Vaatasime seda uut külakest koos ja leidsime, et iga maja sel krunditud alal on ehitatud hästi ja hea projekti järgi. Viga on nähtav nende koosmõjus, üldises pildis – see on segapuder.
See meenutab kilude karpidesse surumist – vabariigis, kus iga elaniku kohta on maad hektarites enam, kui kus iganes."
Euroopas on aiakujunduses suurmood see, et üht liiki lilled ja taimed moodustavad kokkukasvatatud, hästi mõjuvad kogumid. See peaks olema ülevõetav asumite (hoonete) ehitamisel linnades. Kui ühte punti sobitataks mahult ja funktsioonidelt, teise enam-vähem sobiva kõrgusjärguga sarnased hooned, moodustuksid omavahel harmoonilised kogumid. Elanikele ebasõbralikuks, ebatervislikult tihedaks ehitatud asumina Tallinnas toon näiteks Kalamaja. Iga hoone arhitektuuri eraldi võib seal nautida, ent selle piirkonna tihendamisega on mindud liiale. Mugavast asumist on saanud ebamugav: transpordi ja autodeta liiklejate probleemid on terviklikult lahendamata, päikesevalgus piiratud. Probleemi mõistmiseks vaadakem seda väikest puitelamut Kuressaare bussijaama juures, kus päikesevalgus ja hoone hingamisruum on kommertsi huvides ära võetud. Väga kiviseks ja täis kasvatatud linnaosa, kus varem valitses madaltihe puidust hoonetüüp, on nüüd kasuahnuses segamini löödud.
Põhiseadusega on igaühel õigus tervise kaitsele (sealhulgas päikesevalgusele), mida väljendavad ka kehtestatud üldplaneeringud. Ometi neid planeeringuid ignoreeritakse, jäetakse tähelepanuta ja arendus piirdubki detailplaneeringutega.
Mis aitaks vigu vältida ning tagaks asumites elavatele inimestele rahulolu, elamismugavuse ja ka tervise? Ikka olemasoleva olukorra õige hindamine ja uue lisanduva hoonestuse proportsioonides doseerimine. Just seda mõtet väljendas planeerimis- ja ehitusseadus (PES), esimene meie vaba riigi ehitustegevust reguleeriv seadus. See seadus ehitusalal oli sama hea, kui meie põhiseadus, mida ei taheta, julgeta või pole vajadustki muuta.
Ka planeerimises ja ehituses pidanuks PES jääma põhialuseks, sest selles seaduses oli selgelt sätestatud planeerimise prioriteetsus: enne ikka planeeri, aruta kohaliku rahvaga läbi, saa heakskiit ja alles siis ehita. Huvigrupid vabariigis lõid selle hea seaduse riigikogulaste abiga lõhki: on ehitusseadus ja planeerimisseadus kui iseseisvad seadused. Arendajad ja suured ehitusettevõtjad hakkasid arvestama vaid ehitusseadusega, mida aastatega on kohendatud neile ja ehitusmaterjalide tootjatele veelgi mõnusamaks. Positsioonid muutusid ja nüüd sörgib planeerimine ehitamise sabas, kui sedagi enam. Tulemuseks on ülitihedad asumid linnas, kus elada või asuda ei ole enam inimsõbralik; kõik, kes liiguvad ja hingavad, ei mahu ära. Vaikus on asendunud müraga kitsaks jäänud tänavatel, õhk on oluliselt saastatum, rohealasid ja haljastust kärbitakse.
Kõige raskem on kohalikul omavalitsusel öelda ei sellisele arendamisele, kus arendaja on a ja o, tööandja on jumalus ning kadunud on üldplaneering ja selle muutmine läbi üldsuse heakskiidu.
Au sisse tuleb tõsta planeerimine ja see säte PES-ist, et uusehitusega ei tohi kahjustada olemasolevat elukeskkonda. Arhitektide tööd üldplaneeringus ja detailplaneeringutes ei tohi ära nudida. Paraku on seda Saaremaal pahatihti juhtunud, sest arendaja/ehitaja omakasu on olnud üle kõige. Omavalitsus ikka valitsegu arenguid ja osaku õigel ajal öelda ei – siis omavalitsus ja -valitsejad saavadki omaks. Tervis ja ohutus on alati olulisemad kui kellegi arendustulukus!