Punahirv – julge paharet

Punahirv

FOTO: Caro / Andreas Muhs/Caro / Andreas Muhs/Scanpix

“Punahirv on Euroopas, sealhulgas ka Eestis üks hinnatumaid ja salapärasemaid ulukeid,” kirjutab Saaremaa ühisgümnaasiumi abiturient Andrea Ärmus, kes valis punahirve oma uurimistöö teemaks. “Viimaste aastatega on nende loomade arvukus tõusnud märgatava kiirusega, mis toob omakorda kaasa palju probleeme.”

FOTO: Erakogu

Kontrollimaks oma uurimistöö jaoks, kas seoses Saaremaa punahirvede arvukuse suurenemisega on suurenenud ka nende tekitatud kahjud, vaatasin üle, mida kirjutavad sel teemal kohalikud ajalehed. Samuti korraldasin küsitluse Saaremaal elavate inimeste ja siin tegutsevate jahimeeste seas.

Mullu juunis kirjutas Saarte Hääl, et Salme alevikus tegutseb hulk punahirvi, kes rikuvad koduaedu.  Enne seda oli ilmunud artikkel Järve külast, selles kurdeti, et hirved on tampinud segamini lillepeenraid, närinud õunapuid ja murdnud maha aiamaad piiranud aia. Samuti nähti hirvi liikumas maanteel, ilma et nad oleksid kartnud maanteel sõitvaid autosid või möödakõndivaid inimesi.

Tükivad koduaedadesse

2016. aastal kirjutas Saarte Hääl, et kevadeti võib põldudel kohata 30–40-pealisi hirvekarju, mis toob endaga kaasa korraliku varalise kahju – hirved tallavad põllud ära ja söövad tühjaks.

Samas loos on juttu Mändjala hirvedest, kes talvel närivad elupuid, viljapuid, kõike rohelist, mis lume alt kätte saab, kevaditi söövad ära õitsema hakkavad tulbid-nartsissid ning sügisel hävitavad aiasaadusi.

Saarte Häälest loetu põhjal tuleb paraku tõdeda, et ulukitõrjevahenditest Trico ja Certosan pole erilist kasu – need punahirvesid silorullidest eemal ei hoidnud.

Oma küsitluses soovisin teada, kui palju on inimesed kursis punahirvede tekitatud kahjudega, kas nad on ka ise nende loomade tõttu kannatanud ning kuidas püütakse punahirvede kahjustusi ära hoida. Mu küsitlusele vastas 78 inimest, kelle hulka kuulus 31 jahimeest (kõige rohkem oli nende seas Pärsama jahiseltsi esindajaid, seal aitas mul küsitlust läbi viia Den Tarmo Tool).

Vastustest selgus, et Saaremaa elanikud on väga teadlikud sellest, millist kahju punahirved inimestele põhjustavad – nende probleemidega oli kursis 66 vastajat 78-st. Kõige rohkem nimetati silorullide hävitamist – seda pakkus 25 inimest. On ju see viimastel aastatel olnud väga aktuaalne teema.

17 inimest teadsid, et punahirved kahjustavad viljapuid, süües ära puuvõrsed, koorides esihammastega puukoort ja talludes noored istikud lihtsalt laiaks. 15 inimest vastasid, et punahirved rüüstavad aiamaid – süüa on ju kõige lihtsam saada aiast, inimeste juurest.

Probleemiks peeti ka seda, et punahirved hüppavad teed ületades ette sõitvatele autodele.

Mu küsitlusest selgus ka, et üle poole vastanutest pole punahirvede tõttu kahju kannatanud. Seega võib järeldada, et punahirved on siiski veel suhteliselt tagasihoidlikud ega trügi kõikidesse võõrastesse aedadesse. Samas oli siiski üsna palju neid, kes on isiklikult pidanud punahirvede tegude pärast kahju kannatama.

Ühe abinõuna pakuti lambavilla – kes on seda kasutanud, kinnitab, et lamba lõhn hoiab punahirved eemal ka pikemas perspektiivis.

Mis on kõige tõhusam abinõu punahirvede vastu? Ilmselgelt on see küttimine, nagu leidis 13 vastanut. Kuigi ulukitõrjevahendid on viimasel ajal leidnud aina rohkem kasutust, on nende toime siiski lühiajaline ja punahirvede tagasitulek suhteliselt tõenäoline.

Ühe abinõuna pakuti lambavilla – kes on seda kasutanud, kinnitab, et lamba lõhn hoiab punahirved eemal ka pikemas perspektiivis.

Kolm vastanut märkisid, et on punahirvede eemalhoidmiseks piiranud aiamaa elektrikarjusega. See pidavat olema küll hea abinõu sigade vastu, ent punahirvi eemal ei hoidvat. Koerad ajavat punahirvele küll hirmu nahka, paraku ei piisa sellest uluki minema peletamiseks.

Enamik inimesi ei kasuta punahirvede oma maadelt eemalhoidmiseks mingeid abinõusid, vaid oma sõnul lepivad sellega, et loomad tulevad ja teevad kahju niikuinii.

Seoses oma uurimistööga otsustasin välja uurida, milline on punahirve menüü. Selleks oli mul aga tarvis uurida looma mao sisu. Sain selle võimaluse tänu mu kodukülas tegutsevale Pärsama jahiseltsile ja looma küttinud Indrek Kallasele.

Veerandsajaliitrine magu

Magu vaadates võisin tõdeda, et metsaomanikel on põhjust muretseda – on ju hirve vatsa mahutavus päris suur, umbes 25 liitrit. Minu uuritud maost saab järeldada, et perioodil, kus lund on vähe, punahirv puukoorest ega okstest väga ei toitu. Peamine toit on hiliskevadest kuni sügiseni välja hein ning puu- ja põõsavõrsed. 

Väga suurel hulgal sisaldas magu tammetõrusid, mis näitab, et punahirved otsivad toidupoolise kättesaamiseks lihtsamaid viise. Tammetõrud puude all on kõige lihtsam «saak». Maos leidunud tervete metsõunte järgi võib järeldada, et punahirv on tundnud hirmu ja neelanud õunad neid puruks närimata alla, et ohupiirkonnast kiiresti kaduda. Terved kartulid näitavad aga seda, kui julged on punahirved –  nad ei pelga inimestele lähemale tulla. Vähesed oksad viitasid sellele, et punahirv on õunapuid rüüstamas käinud ja seda ilmselgelt kellegi hoovis.

Selleks, et saada korralik ülevaade punahirvede toitumisharjumustest, ei piisa siiski ühe uluki mao uurimisest –  tarvis on uurida vähemalt kümmet magu, et nende sisu võrrelda.

Punahirvede arvukus suureneb Saaremaal iga aastaga. Mida rohkem on Saaremaal hirvi, seda suurem on ka hävitustööde hulk ning seda kärsitumaks ja vihasemaks muutuvad jahi- ja põllumehed.

Kuigi võiks eeldada, et loomade üha suurem julgus on tingitud toidupuudusest, on tõeline põhjus siiski veel välja selgitamata. Punahirvede arvukust on püütud reguleerida, kuid siiani üsna tulutult.

Tagasi üles