/nginx/o/2019/05/27/12204660t1h617b.jpg)
Kuidas reageerida, kui vihased rahvuskaaslased välismaalaste või eksikombel koguni eestlaste peal oma võõraviha välja elavad, kirjeldavad oma Facebooki postitustes kolm saarlast – Ranno Paukson, Kristo Eist ja Mikk Saarela.
“Kuradi inimrämps, kao tagasi oma kodumaale!” (1)
28. mai 2019, 00:24
/nginx/o/2019/05/27/12204605t1h8ad3.jpg)
Ranno Paukson:
Tuleb mees. Ühelt poolt. Umbes viie-kuuekümnendates. Viisaka ja puhta väljanägemisega. Vihane. Tema ei saavat aru, miks siin turu peal niipalju välismaa inimesi müümas on.
Temale ei meeldi, et ta ei saa Eestimaal eesti keeles Eesti toitu tellida. Näitab näpuga mu naaberrestorani hiinlastest kokkadele (Ranno Paukson on restoranide Ö ja Kaks Kokka ning toidubaar Kaval Rebane asutajaliige ning peakokk). Ütlen “ahahh” ja jätkan: “Teil on õigus. Teie selja taga näiteks on juustulett ja seal ka prouad ei räägi sõnagi eesti keelt, ainult vene keeles räägivad.” Selle peale härra kohmetub hetkeks ja hakkab räuskama, et see pole sama asi. Et mida need mustad tulevad siia vallutama...
Vaatan ringi ja vastan: “Oot-oot, kes mida vallutab? Ma ei näe siin ühtegi musta ja keegi ei valluta kedagi, vaid nad on vabatahtlikult siin ja pakuvad oma imelisi Aasia maitseid, kõigile soovijaile. Kõigile vabatahtlikele. Ei suru nad oma nuudleid kellelgi kurgust alla ega poeta sulle baosid illegaalselt taskusse. Ja üldsegi, kuidas on see erinev, et juustuletis ei saa eestikeelset teenindust, niisamuti nagu ka Hiina restoranis ega mitte india ning ka mitte itaallaste toiduletis. See, mida te just ütlesite, on rassistlik ja piinlik!” Seepeale härra ägestub ja ütleb, et hoopis mina olen rassist, et neid musti kaitsen, ja tormab jonnides minema...
Kurb on see, et selle 1,5 kuu jooksul oli see mul juba kolmas sarnane situatsioon siin Balta turul. Selliste jobudega kokku puutudes on mul piinlik olla eestlane. Kui madal võib üks pealtnäha normaalne inimene olla? Nii palju vihkamist ja ometi tundub, et nad isegi ei saa päris täpselt aru, mida või keda ja miks nad üldse vihkavad.
/nginx/o/2019/05/27/12204608t1haa05.jpg)
Kristo Eist:
Rahulik, kuid mitte köige meeldivama ilmaga reede 24.05.2019 löunal Tallinnas Tedre tänaval, jalutab habetunud ja esimest päikest näinud Kristo Saaremaalt, naudib muusikat ja head tuju. Kuni mu juures peatub jalgrattal kohaliku elu edendaja ja pöördub minu poole: “Sa kuradi inimrämps, kao tagasi oma kodumaale! Taoks so raisa sinna tagasi, aga ma ei taha sinusuguse sitaga oma käsi määrida!”
Sümboolne kurgueritis, ptüi, minu jalge ette maha.
Very kuul, arvasin ja ütlesin, et olen Saaremaalt, panin klapi tagasi körva ja jätkasin oma teed. See härra ei osanud midagi enam öelda, ronis oma valge ratsu otsast maha ja igaks juhuks jälgis, kuhu minu elu jöuab niimoodi.
Ma nüüd ei teagi, kas ennast kiilakaks ajada ja pleegitada vöi tagasi kodumaale kolida.
Indiviide, kes lihtsalt on vihkamist täis, jagub paraku igasse leeri.
/nginx/o/2019/05/27/12204622t1hc569.jpg)
Mikk Saarela:
Lugedes Kristo juttu, tekkis mul hirm, et äkki sellised poolkarvased ja päikest näinud maainimesed Saaremaalt (kuulun vist ise ka sinna gruppi) peaksid edaspidi suurlinnades kandma särki, kus seljal ja kindlasti ka rinnal ja miks mitte ka ölavartel on tekst ”Ära muretse, ma olen Saaremaalt!”. Ja lisaks neil saarlastel, kes satuvad mandrile ainult möneks hetkeks, lisatekst ”Olen siin” ja siis kärtsuriba, kus saab kuupäevasid muuta...