“Ilmselt tahetakse kesklinnas luua olukord, kus kolm kuud on jalakäijate liiklus, üheksa kuud aga meeldiv vaikus,” kirjutab Kuressaare elanik Valdek Kraus.
VALDEK KRAUS: Appi, Kuressaaret vägistatakse!
Saarte Hääle 8. juuni esilehelt võis lugeda, et Kuressaare kesklinna kiirusepiirangut eiravad pea kõik sõidukijuhid. Edaspidises tekstis tõestatakse seda ka arvudega. No küll need on ikka ühed hirmsad inimesed, kuna ei täida liiklusmärkide nõudeid.
Iga liiklusmärgi paigutamise või tänavale liiklust reguleeriva joone tõmbamise aluseks on mingi õigusakt. Paraku on nii, et juba muistsed roomlased teadsid mitu tuhat aastat tagasi, et iga õigusakt peab vastama vähemalt viiele tingimusele ning kui õigusakti vastuvõtmisel eiratakse kas või ühte neist, siis see toimima ei hakka. Tingimused on järgmised: õigusakt peab olema vajalik ja see vajadus peab olema põhjendatud, peab olema täitjale arusaadav, üheselt tõlgendatav, kontrollitav ja reaalselt täidetav.
Piirang ei toimi
Kuna antud juhul ei pidanud piirangust kinni üle kaheksakümne protsendi juhtidest, on piirangu rakendamisel järelikult tehtud mingi viga. Vähese kontrolli süüks seda minu arvates küll ei maksa ajada. Liiklus on nii mahukas tegevus, et seda lauskontrolliga toimimas hoida ei saa. Ühiskond ei oleks suuteline sellist kontrolli mahtu kinni maksma. Liiklus peab olema korraldatud nii, et piisab pistelistest kontrollimistest. Jätan liikluskomisjoni liikmetele ja lugejatele endile otsustada, millise tingimuse täitmisega antud juhul probleeme on.
Samas kirjutises on juttu ka kesklinna liikluse tulevikust. Minu arvates on see väga nutune. Tegelikult jagatakse Kuressaare kaheks – ida- ja läänelinnaosaks, sest küllaltki pikk 10 km/h piirangu ala ja sama ulatuslik jalutamispiirkond on liiga tülikad ja ohtlikud, et sinna sõidukiga tikkuda. Kõige selle planeerimisel ei ole arvestatud liikluses kehtiva rusikareegliga: mida aeglasem on sõidukite liikumiskiirus, seda hooletumad on jalakäijad.
Mõni aasta tagasi, kui kesklinnas autoliiklust veel salliti, jäi pargi poolt tulles minu ees sõitnud auto jalakäijale tee andmiseks maavalitsuse maja ees seisma, kui üks mobiilistunud ja ülekäigurada eirav jalakäija torkas mobiili auto aknasse ja seda koguni vasakult poolt. Me ei kujuta veel praegu ette, milliseid õnnetusi võib juhtuma hakata, kui kogu kesklinn muudetakse ülekäigurajaks, kus igaüks võib sulle varbad ratta alla pista. Mina küll sellesse piirkonda autoga nina ei pista ja arvan, et selliseid on ka teisi.
Seda, kuidas liikluspiirang mõjub liiklusele, kogesin juba 1980. aastal Kaliningradi külastades. Iidse saksa linnaga tutvudes sattusime laiale ja sirgele tänavale, kus puudus igasugune liiklus. Edasi sõites märkasin, et seal oli piirang 20 km/h. Hiljem küsisin ühelt kohalikult, miks see nii on. Mulle selgitati, et seal elavad kõrgemate ohvitseride perekonnad ja oli tuldud vastu naiste nõudmisele. Liiklus oli aga üle kolinud paralleeltänavale, mis olevat oluliselt kitsam ja mis on ääristatud suurte korterelamutega. Meie linna piirangualal ohvitsere ilmselt ei ela, seda ääristavad ainult vallavalitsuse kontorid. Oi, kui piinlik lugu. Järsku siin ongi kogu asja juur?
Tore on see, et ida- ja läänelinnaosadele jäävad ka mitmed omapärad. Nii saab Läänelinn endale lossi ja kolm spaad, Idalinn aga bussijaama ja hulganisti kauplusi.
Kesklinna liikluskorralduse planeerimisel ei ole arvestatud liikluses kehtiva rusikareegliga: mida aeglasem on sõidukite liikumiskiirus, seda hooletumad on jalakäijad."
Huvitav, kuidas turistid edaspidi lossi ja külalised spaadesse pääsevad? Külaliste põhimass tuleb linna Orissaare poolt. Turismibussijuhid on ilmselt juba tee Läänelinna leidnud, kuid üksiktulijail annab sinna seigelda. Aga vahest ongi mingi salajane eesmärk kaitsta lossi ja spaasid liigse külastajatetulva eest? Ilmselt tahetakse kesklinnas luua olukord, kus kolm kuud on jalakäijate liiklus, üheksa kuud aga meeldiv vaikus. Kindlasti on olemas ka neid, kes kiidavad taevani kesklinnas toimuvat – inimesed, kes on seotud äärelinna arvukate äriettevõtetega.
Viidatud artiklist nähtub, et Tallinna ja Lossi tänavalt võetakse peatee staatus – järelikult peavad tulevikus seda funktsiooni täitma teised tänavad. Ilmselt jääb osa liiklust Tolli ja Pikale tänavale. Kahjuks on nendel tänavatel halb ühendus kesklinnaga ja seega hakkab ka tulevikus linnaosade vaheline liiklus toimuma Uue tänava kaudu. Kus on siin aga loogika? Laiadelt tänavatelt, kus puuduvad ka elanikud, suunatakse liiklus vägivaldselt oluliselt kitsamale tänavale, mis on kogu ulatuses ääristatud elamutega. Lisaks kõigele muule on tegemist miljööväärtusliku piirkonnaga, kus isegi kõdunenud aknaraami ei tohi vahetada plastikraamiga. Seejuures tuleb arvestada ka sellega, et majad asuvad vahetult tänava ääres ja suur osa neist on puidust, seega tänavamüra läbilaskvate seintega. Huvitav oleks ka teada, kes hüvitab Uue tänava kinnisvara omanikele liikluse muutumisest tingitud väärtuse languse?
Torni tänava “pudelikaela” loomisel näitas muinsuskaitse oma tõelisi muskleid, kuid nüüdseks on täielikult urgu pugenud. Miks?
Huvitav oleks ka teada, mida arvavad muinsuskaitseametnikud Tallinna ja Lossi tänavale kavandatavatest künnistest?
Liiklus olgu sujuv
Igasugune liiklus peab olema sujuv – nii saastatakse keskkonda kõige vähem. Künnis hakib liikluse ja seda kasutatakse äärmusliku abinõuna. See on liikluse vägistamise võte. Künnisele lähenedes vähendab juht sõidukiirust määrani, mis tagab ohutu ülesõidu, ja see on reeglina aeglasem kui pärast künnist lubatud kiirus. Pärast künnist antakse aga gaasi, et saavutada lubatud kiirus. Hulk CO2 jälle õhus. Mis puutub praegusesse Uue tänava künnisesse, siis see ilmselt eriti õhku ei saasta, kuna asub tänava lõpus ja selle ületamise järel tavaliselt kiirust ei lisata.
Arvan, et künniste paigaldamise üle otsustades said ka liikluskomisjoni liikmed üksmeelselt aru kavandatavate liikluspiirangutega ülepingutamisest ja otsustasidki seetõttu vägistamisvõtteid kasutada. Kas lõppkokkuvõtteks ei või juhtuda, et roosades pilvedes hõljudes vastuvõetud otsuste tulemusena muutub kavandatud vaip hoopis surilinaks?