Kaasava hariduse filosoofia on ju iseenesest hea, kuidas seda aga ellu rakendada? Kuidas teha nii, et süsteem, kus erivajadusega lapsed ja tavaõpilased koos õpivad, toimiks edukalt? Kui eesmärk on tõepoolest 100 protsenti kaasamine, tähendab see, et muutuma peaks ka süsteem.
Klassis, kus on 20–30 last ja üks õpetaja ning tugipersonal puudub, ei saa rääkida ideaalsest kaasamisest. Sel juhul kannatavad nii lapsed kui ka õpetaja. Suures klassis jäävad aga vajaliku tähelepanuta ka andekad lapsed, isegi siis, kui ülejäänud õpilased lisatähelepanu ei vaja.
Olen seisukohal, et ideaalseks kaasamiseks peab enne ikka süsteemi ja keskkonda muutma.
Kindlasti ei pea ma õigeks, et kui on näiteks kurt laps, siis tuleb tal kooliskäimiseks – juba algklassis – kolida teise Eesti otsa. See katsumus on keeruline enamikele lastele!
Kõigi hariduslike erivajaduste jaoks ei saa igasse linna kooli rajada. Seega on mõistlikum ikka individuaalne lähenemine. Ka erivajadusega laps vajab oma pere lähedust ja ka nendest tuleb koolitada inimesed, kes saavad ühiskonnas hakkama.
Erivajadustega lastega on ka vanematel keeruline hakkama saada. Näiteks kasvab autistlike laste arv, tuleb koolitada nii vanemaid kui ka õpetajaid. Selleks peabki muutuma kogu süsteem. Kuidas – see tulebki üksipulgi läbi arutada.