TÕNIS KIPPER: Inimlik rumalus ja lokkav lollus

Tõnis Kipper eelmise aasta detsembris võidetud Kuldmikrofoniga.

FOTO: Sander Ilvest/Saarte Hääle arhiiv

“Kaks asja siin ilmas pidavat olema mõõtmatud ja lõputud: Jumala arm ja inimlik lollus,” tõdes Kadi raadio vastutav toimetaja Tõnis Kipper päevakommentaaris Vikerraadiole. “Olgu selle esimesega kuidas on, aga rumalust pole meil kunagi olnud nii palju kui praegu. Vähemasti tundub mulle nii.”

Alustades suurejoonelisest valdade liitmisest, mida tehti paljus vaid liitmise enda pärast, jätkates maavalitsuste kaotamisega, mida tehti ka vaid kaotamise pärast. Või viinapudelite peitmise kampaania... Aga miks on kööginoad, lihakirves, kahvlid ja haamer nähtaval? Minul võib ju neid vaadates tekkida kange tahtmine naabrimees või ülemus loojakarja saata. Absurd, ütlete, aga kõik see muu, kas see pole absurdne?

Keegi tark on soovitanud – sina ei pea lolluste peale vihastama, sina imesta! Aga ausalt, ei jaksa enam imestada, kuidas sa käid hommikust õhtuni, silmad punnis ja suu ammuli?! Võib-olla on need juba ealised iseärasused, aga mind teeb lollus kurvaks ja viimasel ajal paraku kurjaks ka.

“Geniaalsed” mõtted

Kui nõukogude ajal sai kõik lollused Moskva kaela ajada, siis nüüd tuleb meil enamiku rumaluste autoritasud ikka oma arvele kirjutada.

Sellest, mis toimub Kuressaares prügimajanduses võiks kirjutada vähemasti eepose mahtu teose. Kohtkogumise idee võib ju isegi hea olla, aga selle elluviimine ei kannata vähimatki kriitikat. 

Uusim idee, mis paraku ka meile levima hakkab, on soovitus niita muru harvem, umbes siis, kui temast hakkab hein saama. Sellise heinamaana nägi välja ka meie linnapark, kuhu pärast pahaste linnakodanike korduvat tähelepanu juhtimist lõpuks muruniiduk peale lasti. Kui mõni inimene tahab elada karjamaal, palun! Aga mina kohe kuidagi ei taha, et minu armas kodulinn muutuks karjamaaks.

Suures maailmapäästmise tuhinas oleme jõudnud otsusteni, mida on keerulisem ära seletada kui maailma loomist. Viimane “geniaalne” mõte on hakata likvideerima kibuvitsa – täpsemalt siis kurdlehist roosi. Üksiti tuleks siis ära keelata ka Arved Haugi - Vaapo Vaheri muusikal “Randas õitseb kibuspuu”, sest ju nad seda põõsast just silmas pidasidki.

Viimane “geniaalne” mõte on hakata likvideerima kibuvitsa – täpsemalt siis kurdlehist roosi.”

Ehk siis kokkuvõtlikult – talupojamõistuse defitsiit. Tänapäeva inimene ei tea enam, mis oli defitsiit. Ja ega me taha ka talupojad olla. Enam. Ammugi mitte jälle.

Mitte karuputke või kibuvitsadega ei pea me võitlema, hoopis meie oma inimliku rumaluse ja lokkava lollusega, need on palju elujõulisemad ja levivad kiiremini kui ükski võõrliik.

Äi see kena!

Midagi positiivset ka. Meie turismifirma Visit Saaremaa on asunud uuendama oma logo ja visuaali, et paremini tutvustada Saaremaad ja kõike, mis meil siin head on. Tubli ettevõtmine. 

Mina mõtlen küll, et kõige parem tutvustus või märk saarlusest on üks tubli saarlane. Nagu näiteks värske juubilar ja sajandi tuntuim saarlane Ivo Linna. Või Juhan Peegel või vennad Tuulikud või... neid ei olegi nii vähe.

Neid inimesi maskotiks nimetada oleks nagu kohatu, pigem tuleb neid võtta kui saarlaste inimlike väärtuste ja tõekspidamiste võrdkuju. Mõttes võiksid nad alati näitliku saarluse mõõdupuuna meie kõrval seista, andes hetke järelemõtlemiseaega, enne kui hakkame end valjuhäälselt saarlaseks hüüdma. Või muhulaseks.

Raadio Kadi ja Saarte Hääl valisid lugejate ja kuulajate abil välja kõige saarelikuma lause: “Äi see kena!” Vaatamata jutu pessimistlikule algusele on minu arvates meie elus ikka veel rohkem neid asju, olukordi ja inimesi, kelle kohta sobib sedasi öelda.

Tagasi üles