Kui kunagises Kreisiraadio sketšis oli laomees Lagunov see, kes hirmus kangesti tahtis küll tööd teha, kuid päriselt töötegemiseni kunagi ei jõudnudki, sest iga päev oli üks suur tööõnnetus, siis Saaremaa ladudes temalaadi nõrgukesi ei kohta. Laomehi-naisi leiab nii siinsest kaubandusest kui ka tööstusest ja kõik nad teevad oma tööd end ära nikastamata. Mõni neist on olnud sama ameti peal pea terve elu. Saame kolmega neist tuttavaks.
Kuressaares Tooma poes töötav Astrit (63) on laotööd teinud terve oma tööealise elu. Tõsi, praegusajal kauplustes tema sõnul päris ainuüksi laotöötajaid polegi, lattu on asja ka müüjatel-kassapidajatel.
Oma tööelu alustas Astrit 1971. aastal jalatsilaos, mis asus toonases Komsomoli, praegu-
ses Veski tänavas. “Seda maja seal enam pole, kus töötasin, aga laod asusid umbes seal taga, kus praegu on Mareti kaubamaja,” kõneleb Astrit Niitmets. “Mäletan, et seal oli hästi külm, polnud kütet ega midagi.”
Astrit usub, et tänapäeva noored sellist tööd ja eriti veel sellistes tingimustes, nagu toona, kindlasti ei teeks. Astriti sõnul oli toona jalatsilaos tarvis kaup erinevate poodide tarvis eraldi pakkida. “Poode oli siis palju – linnapoodidele, maapoodidele.”
Astriti kinnitusel oli see tol ajal raske töö. Jõudu pidi jaguma, sest tõstmist oli palju. Samuti olid tööpäevad pikad.
Puhtalt laotööd tegi Astrit paarkümmend aastat. Sinnamaani, kui üheksakümnendatel aastatel laod kaduma hakkasid. Praegu Saaremaa Coopis töötades on ta ametinimetus müüja, kuid kaupa tuleb endiselt laoruumidest tuua ja müügisaali välja panna. “Kui kassast ära tulen, hakkan ikka kaupa välja panema,” kinnitab krapsakas naine.
Küsimuse peale, kas töö oli raskem tol ajal, kui rapsida tuli vaid laos, või nüüd, arvab ta muheledes: “No… praegu on tuba vähemalt soe.”
Astrit on lõpetanud kaubandustehnikumi ja seega on kaubanduses töötamine olnud alati ta eesmärk. “Ema oli mul ka kaupluses tööl ja tädi samamoodi,” sõnab ta. Seejuures täpsustab aga, et vahepeal on tal kaubandusvõrgust siiski väike paus sisse tulnud. “Oli selline ettevõte nagu Pelerin Medical, kes tegi opiploki kitleid. Olin ka seal, aga see kadus ära,” tunnistab ta. “Siis tulin kaubandusse tagasi ja kaubanduses olen ma nüüd nii kaua, kui pensile jään,” naerab Astrit. “Märtsikuus lähen pensile!”
Saamu (31) on Tornimäel tegutsevas Alunaudi laevatööstuses see mees, kes otsib, ostab, peab ladu ja organiseerib ka transpordi, et tutikad paadid saaks klientide poole teele saadetud.
Parasjagu ongi veok ees ja paat ootab teele saatmist. Mis siis, et ametlikult on Saamul puhkus, on ta ikkagi tööl. Kui toodang tuleb teele panna, siis tuleb ta teele panna. Olgu puhkus või ärgu olgu. Saamu leiab, et sama hästi võib see tema ka olla, kes selleks oluliseks ajaks end tööle veab – las teised puhkavad. “Puhkuste aeg ju, miks mitte,” tõdeb ta.
Laotööd on siit lähedalt Laimjalast pärit Saamu teinud seitse aastat. Esiti tuli “niisama saali tööle,” nagu ta ise ütleb ja siis sai laotöö peale. “Ju siis vaadati, et selline nohik poiss, paneme lattu peitu ära,” naerab ta. Paljuski käib Saamu töö tegelikult arvuti taga, selleks, et vajalik kraam laos olemas oleks ja sellest ka tellimusi täita annaks.
Saamu tunnistab, et laotöös annab asju vahepeal tuksigi keerata. Midagi kapitaalselt valesti pole tal õnneks teha õnnestunud. “Aga kui antakse nimekiri ära, et mis projektile vaja läheb, ja räägitakse küll asjad läbi, aga tellija mõtleb pärast, et võiks mingi muu asi olla… siis võib juhtuda,” tähendab ta. Väikeste asjade puhul pole hullu, kui midagi nihu läheb, lisab Saamu. Ühtki paati pole ta kogemata valesse kohta saatnud. Siiamaani. Saamu sõnul on üldse raske paati valesse kohta saata. “Valel ajal jõuavad küll mõnikord,” möönab ta.
Lõbus on Alunaudis alati. “Meil on nii lõbus seltskond,” kinnitab Saamu. “Laomees on hea olla. Mõnes mõttes sa nagu aitad teisi, kuigi siin saalis ei lähe sind nagu otseselt vaja, aga projekti jaoks läheb vaja küll ja on ju hea, kui suudad õigeks ajaks tarnida.”
Elektroonikatööstuse Ouman laomehe Allan Mäeoru (32) sõnul seisneb laotöö nende majas selles, et tuleb n-ö toetada tootmist, liigutada kaste, võtta kaup vastu, markeerida see oma kleepsudega.
“Kontrollime ka koguseid, mis tarnija meile saatnud on, et kõik klapiks. Siis liigub materjal alguses riiulile, pärast vastavalt tootmisplaanile tootmisesse,” kõneleb Allan. Kui tootmisprotsess läbitud, siis võib-olla juba samal õhtul tuleb valmistoodang taas lattu. “Laomees paneb kile ümber ja toodang lähebki autole,” kirjeldab ta.
Allani sõnul nad üldiselt valmistoodangut laos ei hoia. “Klient saab selle võimalikult kiiresti kätte,” kinnitab ta. Praegu ongi laos komponendid.
Selle eest, et kõik vajalikud jupid lao kõrgetel riiulitel olemas oleks, Allan ei vastuta. “Vastutavad need, kes neid ostavad ja telli-
vad. Ladu vastutab selle eest, et kogused klapiks. Muidu on meil puhtalt kontroll ja materjali liigutamine,” kõneleb ta.
Süsteem on, nagu ladudes ikka, et vanem materjal peaks enne välja minema. “Nagu toidu puhulgi. Mis siis, et plastmass hapuks ei lähe,” nendib ta. See kergendab tema sõnul seda, et kui mingis partiis peaks olema miskit, mis ei vasta nõuetele, siis tarnija vahetab selle parema meelega välja. “Kui me kaks aastat seda laos oleme hoidnud, siis tarnijat ei pruugi see enam eriti huvitada,” selgitab Allan. “Tarnijale tuleb esimesel võimalusel teada anda, kui asi ei vasta nõuetele.” Selleks on tehasel oma vastuvõtukontroll.
Oumanis jookseb Allanil kaheksas aasta, kuid tema sõnul on seal ka töötajaid, kel juba 20 aastat staa-ži. Küsimusele, kas Allan tööpostil vahel midagi nässu ka keerab, vastab ta omapoolse küsimusega: “Nagu laomees Lagunov või?” Ja jätkab siis kohe tõdemisega, et päris nii hullusti pole tal veel läinud. “On olnud juhuseid, et midagi on alla kukkunud, aga ei midagi suurt. Töö käigus ikka juhtub,” muheleb Allan Mäeorg.