:format(webp)/nginx/o/2019/07/05/12328613t1h16eb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/07/03/12323384t1h432f.jpg)
Vaige ja Erik Keerbergi kodu Upa külas on tõeliselt omanäoline.
Selgusid Saaremaa kenamad kodud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avarasse aeda sisse astudes jäävad silma Saaremaale iseloomulikud kadakad ja omaehitatud kiviaed. Erik Keerbergi sõnul olid 2006. aastal, kui nad siia kolisid, kõik kohad võsa täis. Üle tee kasvavad tihnikud meenutavad peremehele aega, kus oma aia kujundamist ei oldud veel alustatud.
Küsimusele, kui palju taimi aias kokku on, ei oska abikaasad vastata. “Ma üritasin paar aastat tagasi lugeda ja sain 150 kokku. Aga enam ei jõua järge pidada,” sõnab Erik.
Aed on maaliliselt kujundatud, selles on palju värve ja erinevaid tasapindu. Eriliseks teevad selle kivist ornamendid, mida Vaige väga armastab. Naise suured lemmikud on kadakad, mida aias tõesti jagub. Need olid Vaige väitel siin kunagi hirmus kidurad, aga nendest loobuda ta ei suutnud. “Ma kaitsen igat kadakat siin aias,” naerab Vaige.
Maja küljel on oma kätega ehitatud kiviaia äärde kujundatud hoovi kõige värskem peenar, mis sai valmis kolm aastat tagasi. See on kaunilt voolava kujundusega kividega ääristatud peenar. Kusjuures kivid on Erik ise saaginud, et need oleksid sobiva kujuga. Vaige sõnul on ta peenrasse ise mullakihi juurde tekitanud, sest muidu ei kasvaks kivisel pinnal pea ühtki taime.
Kuigi aed näib perfektsuseni viimistletud, ei ole see sugugi valmis. Perenaise sõnul käib aias alati töö ja täiesti valmis ei saa see kunagi. “Mõned asjad on muudetud, mõned asjad on ära lammutatud, pärast on midagi uut asemele tehtud. Sellist asja ei ole, et võtame arvuti ette ja siis paneme asjad paika. Vaigel tuleb lihtsalt mõte,” täpsustab Erik.
“Ma jalutan aias, mul tuleb mingi idee, siis ma räägin sellest Erikule ja lähebki teostamiseks. Need puud ja kadakad siin inspireerivad mind ja fantaasia hakkab lendama,” ütleb Vaige.
“Ilma aiata jääksin ma ilmselt haigeks. Ma pean saama näpud mulda panna. Aed on koht, kus ma nutan ja naeran. See on tohutu maandamispaik. Mul on väga raskeid aegu olnud ja olen siit aiast saanud tohutult jõudu. See aed on täielikult minu nägu ja need taimed on mulle nagu lapsed,” kinnitab kuldsete kätega naine.