Julgust, Kuressaare, ära jää poolele teele!

Auto. Foto on illustratiivne. Foto: unsplash.com/@kirsipirukas

Mõnes autokoolis tehakse sõiduõpilastega järgmist trikki. Õpilane sõidab mööda tänavat ning õpetaja annab korralduse pöörata õuealale. Kena kõik. Õpilane lülitab suunatule sisse, teeb pöörde näiteks kortermajade vahele, liigub ettevaatlikult – ilusti kaasliiklejatega arvestades, jälgib kõnniteed pühkivat vanaprouat, abiratastel veerevat väikelast. Kus jalakäijaid pole, püsib kiirus ilusti 20 km/h piires.

Õueala lõpeb. Hajameelsena paistnud sõiduõpetaja elavneb, andes korralduse esimesel võimalusel peatuda. Ja teatab siis õpilasele, et too tegi just tõsise vea, mis eksamil võib sillutada teed läbikukkumisele. Püüdlik õpilane on šokis: misasja, ma ju arvestasin kõigega!? Õpetaja tsiteerib nüüd liiklusseaduse paragrahv 64 lõiget 4, mis sätestab: “Mootorsõiduk võib õuealale sõita vaid peatumiseks või parkimiseks.”

Lugeja võib nüüd mõelda, kas tema oleks juhina seda teadnud?

Saaremaa vallaarhitekt Mark Grimitliht ütleb Saarte Hääles Kuressaare uue linnasüdame liikluskorralduse kohta: “Kaalume Eesti kultuuriruumi jaoks selguse mõttes ka õueala märgi panemist. See on märk, mida osatakse lugeda ja tõlgendada.” Julgen kahelda.

Kui Kuressaare uuendatud linnasüdame liikluskorraldus hakkab käima õueala reeglite järgi, võib liiklusseaduse kohaselt karistada iga juhti, kes raekoja eest vanaviisi läbi sõidab, ilma et kuskil peatuks. Ma ei usu, et politsei või linn seda teed läheks, ehkki näiteks kaamerate abil oleks lihtne toekas trahvimasin püsti panna.

Eesti liikluskeskkond on reguleeritud keskkond. See tähendab, et kultuur toetub esmajoones paika pandud eeskirjade täitmisele. Liikluskorraldusvahendit, mille reegleid ei kavatsetagi täita, ei tohi põhimõtteliselt lubada. Kui juhtides kujuneb hoiak, et õueala ongi mingit sorti läbisõidutee, tekitab see tõsise probleemi. Just seda nimetatud seadusesäte ju vältida üritabki.

Kuressaare kesklinn on olnud üldiselt jalakäijasõbralik. Mäletan, et ülekäigurada Holostovi ringilt endise maavalitsuse juurde tituleeriti mu lapsepõlves lausa Eesti kõige turvalisemaks. Tekitada südalinna jagatud ruum on julge mõte, kuid praegune lahendus oleks poolik. Liikluse täielik eneseregulatsioon oleks parem kui seaduserikkumisele kutsuv õueala, kuid mitte parim võimalus. Häda on selles, et transiit läbi Kuressaare kesklinna on pika ajalooga.

Just seetõttu võiks siinkirjutaja meelest linn edasi liikuda sama julgelt, nagu astuti samm uut linnasüdant planeerides. Ehk siis – betoonist “tuvid” ette ja linnasüda sõidukitele lukku. Jääks ainult hommikuti kohvikuid ja poode teenindav transport nagu Tallinna vanalinnas. Kaaluksin väga tõsiselt, et see võiks nii jäädagi – nii suvel kui talvel. Linnal on ju korralik ringtee, magistraaltänavad (Smuuli, Aia jt) peaksid linna sees asjad kenasti korda ajama. Mõelda tuleks parklatele, mis teenindaksid turismibusse jne.

Muidugi tundub mõte esialgu võõrastav, aga usun, et autoliikluseta kesklinn kujuneks aja jooksul hoopis elavamaks kohaks, elu muutuks tundmatuseni, sest ärid ja üritused hakkaksid sellega arvestama. 

Olen selliseid aktiivseid linnasüdameid päris palju näinud Prantsusmaal, Saksamaal, Poolas (valgustatud purkkaev keskplatsil tuletab muide väga meelde äsja Bydgoszczis nähtut) ja mujalgi.

Poole teraga jagatud ruumil pole mõtet. Restorani ei minda pakist kiirnuudleid sööma.