ERKI AAVIK: Kas kadedus või keskpärasus?

Erki Aavik

FOTO: Saarte Hääle arhiiv

"Kui kirjutasin viimati Saaremaalt ja Eestist pärit kuulsaist meresõitjaist kui meie oma suurmeestest, sain üllatavalt palju tagasisidet," märgib kolumnist Erki Aavik. 

Paari innuka ajalooharrastajaga oli sama köitev kui elukutseliste teadusemeestega fantaseerida küsimuse üle, mis keeles kõnelesid omavahel Bellings-

hausen, Krusenstern ja Kotzebue, kui nad juba küpsete meestena viimatinimetatu kodus Triigi mõisas õhtut veetsid. Ja oli ka paar pahast märkust eneste võõraste sulgedega ehtimise kohta ning üks iseäranis sapine kihutuskõne niinimetatud arvamusliidrilt, kes arvas, et igasuguste ajalooliste isikute ülemäärane (?!) esiletõstmine on orjarahvale omane pugemine.

Ammu ju surnud!

Küsisin selle ilmsesti maksavalude käes vaevleva tähtsa isiku käest, mida ta arvab Georg Otsast. Tema vastu, et "noh, mis tast arvata – ammu surnud ju". Kuna samal õhtul esietendus Kuressaares Dima Bertmani (Venemaa, Helikon-Opera) lavastatud kontsertetendus "Mr. Georg Ots", siis kõnelesin talle ja tema kõrval punastavale abikaasale muljetest Peterburist, kus just oli lõppenud III Georg Otsa nimeline muusikafestival ja lauljate konkurss. Sel aastal oli Peterburi festivali aukülalise ning žürii liikme – ja Saaremaa ooperipäevade kunstilise juhi – Arne Miku sõnul Georg Otsa nimelisel rahvusvahelisel lauljate konkursil osavõtjaid ca 130! Möödunud aastal samal festivalil käies ja konkursi kõiki voore kuulates võisin nautida isegi I vooru kõrget taset, järgmisest voorust ja finaalist rääkimata. Kõik kontserdid läksid täismajale, Mr X aariat lauldi hääletult (!) kaasa kogu saalis...

Soomlased "avastasid" Saaremaa ju suurel määral tänu Georg Otsa lauldud "Saaremaa valsile" – neil on seal põhja pool kunagi isegi mingi sellekohane küsitlus tehtud.

Nojah, ja eks Paul Kereski on laias maailmas – ja mitte üksnes malemaailmas – vaat et rohkem tuntud kui kodumaal.

Ja nüüd siis otsapidi eelmise teemaga seotud värskeist muljeist. Väga hea režissöör Ron Howard tegi filmi Luciano Pavarottist ("Pavarotti", 2019). Ron Howard on tunnustatud filmitegija, ka dokumentaalžanris. Oscareid ja Kuldgloobuseid ja BAFTA auhindu võiks ta teistelegi jagada. Mängufilmilavastajatöödest näiteks "Apollo 13" (1995), "Da Vinci kood" 2006, ka minu lemmik "Piinatud geenius" (A Beautiful Mind) 2001. (Õieti on minu lemmik selle filmi kangelase prototüüp matemaatik John Nash.) Päris hea oli ka dokumentaal "The Beatles" (2016), mille puhul pole vist vaja selgitada, kellest-millest film on tehtud.

“Arvamusliidrid”

Niisiis – "Pavarotti". Peatselt peale filmi Eesti kinodesse saabumist kuulsin üht (muusika)arvustajat poetamas: "See on üks lääge ülistamine, järjekordne Pavarotti üleshaipimine..." Ja jälle tuli meelde (kõhu)valuline pilk nii eespool kirjeldatud "arvamusliidri" silmist kui paljude teiste kõike-näinud-kõike-kuulnud kolka-inimeste suhtumine neisse, kes midagi tõesti väga hästi teevad.

Soomlased "avastasid" Saaremaa ju suurel määral tänu Georg Otsa lauldud "Saaremaa valsile".

Luciano Pavarotti oli suur mees ja suurmees. Ega tema laul ei pruugi meeldida, kuid see, et see mõnele ei meeldi, ei muuda tõsiasja, et tegemist oli imepärase lauljaga. Ja nüüd on temast tehtud ka imepäraselt hea dokumentaalfilm. Ma ei arvusta siinkohal filmi, vaid kirjeldan teatud nähtust selle filmi näite varal. Õieti kahte nähtust, millest esimene on see, et Ron Howard on teinud filmi, mis kindlasti ka massidele meeldib. Ja meeldib üht-teist näinud-kuulnud-lugenud muusikutele, olgu või endistele. See saavutus on haruldane, eriti just populaarsust nautiva Hollywoodi filmitegija puhul.

Teist nähtust juba kirjeldasin – et miski ei kõlba! Ei film ega filmis kujutatud haruldane kunstnik. Selle nähtuse raviks peaks Tartu ülikooli arstiõppes sisse viima õpetuse sellest, kuidas diagnoosida raskeid vaevusi tekitavat tõbe, mille sümptomiteks on suurepäraste ja säravate inimeste põlastamine. Kõrvalt vaadates paistab, et selle haiguse tekkeks või nakkeks on sobiv keskkond – keskpärasus. Ravisuunaks julgen soovitada nõukogude võimu ajast pärit võtet: keskpäraste (ehk siis riskirühma kuuluvate) "kultuuritegelaste-viripillide" suunamist tootvale tööle.

Pärast mõningast tegelikku pingutust hakkab võib-olla isegi meeldima, kui keegi väga hästi laulab või mängib pilli, kirjutab suurepärase luuletuse, novelli või romaani, või teeb ükskõik mida sellist, et maailm kas või mõneks hetkeks ilusamaks muutub. Ja ehk kaob ka keskpärasusega sageli kaasuv sõge sundmõte 30–40-aastaselt oma mälestusi avaldada...

Tagasi üles