MULJE: Armumisest ja armastusest hoogsalt ja humoorikalt

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Tšehhovit ei ole kunagi liiga palju," deklareerib Kuressaare Teatri ja lavakunstikooli koostöölavastuse kavaleht.

Tõesti, periood Eesti teatri ajaloos, kus üheski mängukavas Tšehhovit ei näe, on vast üsna harv juhus – vene draamaklassiku tekstidest ei tüdine publik ega ka teatritegijad ise. Kuivõrd Tšehhovi read sütitavad teoseti nii nukrust kui ka naeru, annavad aegumatut mõtteainet ja lõbusat ajaviidet, leidub tema varasalves materjali pea igaks puhuks. Nõnda ongi lavakunstikooli 29. lend endale üheks proovikiviks valinud vodevilli stiilis Tšehhovi, mis naerutamise kõrval armastuse eri tahke publiku silme ette maalib. /.../

Lavastuse "Liiga palju armastust" esimene vaatus põhineb Tšehhovi "Abieluettepanekul", lavastajaks Andreas Aadel. "Abieluettepanek" vaatleb armastuse ja uhkuse vahekorda jaburkoomilises võtmes, uurides, kui palju nõustub inimene oma põhimõtteid painutama ja upsakusest taganema, sõudmaks oodatud abieluranda ja leidmaks lõpuks loodetud õnne. /.../

Teises vaatuses kogub tempokas armastuse teemal jantimine veel tuure, sedapuhku aluseks Tšehhovi "Karu" ja lavastajaks Mihkel Kohava. Taas kord kohtub kaks kirglikku tundmust: viha ja iha. Olgugi et esimene teist algul varmalt varjab, on peidetud kihk siiski määratud tollest raevust võitu saama ja põletava armastuse vääramatut jõudu kuulutama. /.../

Olgugi et Tšehhovilegi stamplahendusi ette heita ei saa, mõjub kolme vaatuse tekstidest kõige ettearvamatumalt hoopis Elise Metsanurga dramatiseering kahest klassiku novellist. Nimelt rajaneb kolmas vaatus pealkirjaga "Armastan tuura" novellidel "Koomik" ja "Tuttav mees", mille lavastaja oma äranägemise järgi ühtseks looks kokku seadnud. Kiht kihi haaval laotab tegelasduo oma olemuse publiku ette, kusjuures võib iga järgmine kihistus eelmise lausa tühistada. Endine siirus osutub ebasiiruseks, avaldatud armastus vaid manipulatsiooniks. Sellegipoolest näib tegelaste tõeline pale hiljem ilmsiks tulevat: teesklused seljast visatud, tuntakse üksteises ära midagi ühist ja ühendavat. /.../

Iga episoodi taga seisab niisiis omaette idee, kolm tükki kokku visandavad armastust kui üht okkalist rada. Kuivõrd keerdkäigulise kire näol ei ole tegu iseäranis algupärase kujundiga, kõrgub lavastuse kohal küsimus, kas teos lisaks ajatule tõsiasjale ka midagi uut lisab, just siinset ja praegust konteksti kõnetab? Olles tajunud kolme vaatust eeskätt eraldiseisvatena, tundub, et ühist visiooni kogulavastusest esile ei tõuse ning potentsiaal koos uudse mõttega publiku hingele koputada jäi realiseerimata. Saalis rõkkav naer ja oskuslikud osatäitmised sööbisid mällu enam kui mõni noorte teatritegijate sõnum, mis ideaalis just tänapäevaga kokku võinuks kõlksuda.

Jah, Tšehhovit pole kunagi liiga palju, kuid mõtestamata klassikat Eesti teatrilavadel küll. Lavakunstikooli diplomilavastuse puhul räägib konkreetse materjalivaliku kasuks tõepoolest tema formaat, kus igaühel on mängida pea võrdselt suur roll, ning draama-

klassiku tekstide sisu näib siin pigem sekundaarne. Siiski vajab ja väärib nende ridade ajatu mõte rikastamist ajaliku põhjendusega, mis sel korral tagaplaanile jäi. /.../

Anton Tšehhov “Liiga palju armastust”

  • Lavastajad: Elise Metsanurk, Mihkel Kohava, Andreas Aadel (kõik lavakunstikooli 29. lennust).
  • Mängivad sama lennu näitleja õppesuuna tudengid ja Andres Raag Tallinna Linnateatrist.
  • Esietendus 25. juulil 2019 Kuressaare Sadamaaidas.

Karin Allik

Täispikka arvustust saab lugeda rahvusringhäälingu portaalist err.ee

https://kultuur.err.ee/966467/arvustus-armumisest-ja-armastusest-hoogsalt-ja-humoorikalt

Tagasi üles