SUUR MAA, SUURED ASJAD: Kas me usume Eestisse?

Neeme Korv.

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

See oli alati kindlal kuupäeval ja enam-vähem vist ka kindlal kellaajal. Õueväravast sõitis sisse külgkorviga mootorratas, sinine suitsupilv sabas. "Postimees tuli!" Muhus öeldi ikka "postimees" ja mind see hämmastas, sest esiteks polnud tulija üldse mees, vaid naine ja ise poisikesena oleksin kasutanud sõna "kirjakandja" või "postiljon".

Ega's niimoodi iga päev Kommunismiehitajat koju toodud! Ikka ainult pensipäeval. Jälgisin elava huviga, kuidas proua postimees võttis ning luges rublad ja kopikad vanaemale-vanaisale kenasti välja. Vanaemal oli suures köögis laud kaetud, ametlike toimingute järel pakuti kohvi ja aeti niisama juttu. Keegi oli surnud. Keegi oli naise võtnud. Kas lestanoodal juba käiakse? Sel nädalal lavka ei tule... Niimoodi töötas 1970ndate lõpu-1980ndate alguse sotsiaalmeedia.

Kuidas suhtuti pensionisse? Pensionile jäämine teatud eas oli loomulik asi. See oli kindel nagu kooli algus või poistel armeesse minek.

Kui Eesti läks aastal 2002 üle pensionisammaste süsteemile, räägiti palju tulevikust. Mõnes mõttes taandus arutelu põhjapanevale küsimusele, kas me usume oma riiki või mitte? Kas me usume sellesse, et meil on ettevõtlikkust, mis oleks majanduse mootoriks? 

Uskumine on seotud usaldusega. Mulle tundus, et pensionisüsteemiga andis valitsus ühelt poolt ja rahvas teiselt poolt usalduse indikatsiooni. (Suusa)sangarid tegid reklaami, pangad meelitasid meepurgiga ja teise sambaga liitusid ka need, kellele see kohustuslik polnud. Kolmas sammas on ju üldse vabatahtlik. Ühel hetkel lahvatas terav kriitika fondide tootluse suhtes, mille Isamaa viimaks oma valimisvankri ette rakendas, pääses valitsusse, surus selle koalitsioonilepingusse ja siin me nüüd oleme. Enam-vähem alguses tagasi, ainult et enam kui neli miljardit on kokku kogutud ja investeeritud.

Lihtsaim tee, nagu ma olen aru saanud, on mitte midagi teha.“

Iseseisev mõtlemine on vaba ühiskonna osa. Paraku on praeguseks ebaselge, mida teise samba "vabakslaskmine" õieti tähendab. Millises ulatuses? Milliseid makse tuleks maksta? Kui palju teadmisi ja aega (ja raha) nõuab investeerimiskonto hooldamine?

Kui riik otsustab meile pakkuda uusi võimalusi, siis eeldan, et antakse mingigi selgem signaal või soovitus, kuidas vastavalt oma võimetele edasi tegutseda. Lihtsaim tee, nagu ma olen aru saanud, on mitte midagi teha. Ehk siis – sammast päris maha ju ei lammutata. Küllap hakkavad fondid jääjate nimel rohkem pingutama. Swedbank juba teatas sel nädalal, et langetab teise samba fondide tasusid viiendiku võrra. Kuigi finantskirjaoskus ja ettevõtluse alused võiksid selged olla võimalikult paljudel, ei saa igaühest investorit. Paljudel pole selleks närvigi, et elada üle tsüklilise majanduse paratamatud langused.

Kõige halvem, mida pensionisüsteemi reformides teha saab, on see, et riik kaotab oma kodanike silmis usaldust. Me oleme peagi 28 aastat olnud de facto taas iseseisvad – see aeg on küll parasjagu pikk, et tekitada noor põlvkond, kellele oma vaba riik on enesestmõistetav, kuid samas ka parasjagu lühike, et ladestunud kibestumus selle koost lammutaks. Võttes lahti midagi nii olulist kui tulevikku suunatud investeeringud, võetakse suur vastutus. Vaadates mõne valitsusliikme avalikku sõnakasutust, ei ole ma kindel, et seda vastutust piisavalt tajutakse. Ka Isamaa ridades.

Tagasi üles