SUUR MAA, SUURED ASJAD: Tee tarkuse varasalvede juurde

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

"Tee tarkuse varasalvede juurde nõuab hoolt ja püsivust, olen sulle sellel teel abiliseks, nõuandjaks ja seltsimeheks... " Niisugune lause ilutses iga meie kooliaja õpiku sisekaanel. Loetud sai seda nii palju, et vist kõige puisema peaga tegelasele ka lõpuks meelde jäi. 

Aga kas me mõistsime ka sisu? Hämaralt, arvan.

Need tarkuse varasalved olid toona midagi üpris konstantset ja püsivat ning tee nende juurde tundus olevat üpris sirge. Tuleb vaid pisut keelata ja käskida – küll A ja B pähe hakkab. Kui ei hakka, tuleb takka lükata, nagu laulusalm ütles.

Praegusajal öeldakse selle kohta biheivioristlik õpiteooria ja seda ei peeta leebelt öeldes eriti tänapäevaseks. Õppijal endal on ka väga oluline roll selles protsessis ja see ei seisne ainult passiivses ootuses, et keegi kulbiga tarkuse pähe paneb. Õpime õppima, räägitakse nüüd.

Minu küsimus tänavuse kooliaasta alguses on, kas Eesti kool on õppinud õppima? Ja õpetama? PISA testide tulemuste järgi on Eesti õpilased tõesti väga tublid kogu maailma kontekstis. Võib-olla mitte parimad, aga ühed parimaist. PISA näite on poliitikud juba tüdimuseni ära kulutanud. Jah, Eesti lapsed on targad ja tublid, aga iga valdkond vajab arengut, vastasel korral ei pruugi meie tulemused enam varsti kuigi head olla. Soomlastel nii läkski. Ning siis tuleb läbi käia pikk ja ränk tee süüdlaste otsimisest ning erinevate lahendusteede üle vaidlemiseni välja.

Tänavu möödub üheksa aastat sellest oktoobrikuu päevast, mil keele- ja meediateadlane Tiit Hennoste avaldas ajakirjanduses oma "Õpikurevolutsiooni manifesti". Hennoste pani ette õpikud digitaliseerida ja hakata koolis kasutama lugerite taolisi nutiõpikuid. Puhkes päris paras möll, milles kõige enam sai muidugi kannatada idee autor, keda süüdistati muu hulgas Apple'i arvutifirmale reklaami tegemises. Parajasti oli ju iPad oma üleilmset võidukäiku tegemas. Selline tagasiside oli muidugi puhas jama.

Üheksa aastat hiljem veavad õpilased ikka õpikukuhilat seljakotis. Haridusministeerium räägib küll nutiõppest, kuid suurt nähtavat läbimurret siiani ei ole.

Ma arvan, et Eestis on päris palju õpetajaid, kes näevad, oskavad ja teevad. Nagu alati on edumeelseid olnud. Näevad muu hulgas seda, nagu lapsevanemadki (siinkirjutaja nende hulgas), kuidas lapsed omandavad internetist videosisu ja muid materjale lugedes-vaadates tohutul hulgal informatsiooni. Näiteks olen kuulnud 12-aastast tüdrukut kasutamas inglise keele idioome, leidmas seoseid maailma riikide ja ajaloo kohta, mida ta kindlasti veel koolis õppinud pole.

Sellisest teabe omandamise meetodist (mis kõigele lisaks on mänguline), ei saa ega tohigi mööda vaadata. Seda tuleb ära kasutada. Kool peaks oskama õpilast juhendada teri sõkaldest eraldama ning pidevalt omandatud teadmisi süstematiseerima.

Muidugi on protsentarvutus, korrutustabel ja grammatikareeglid need, mida tuleb aegade lõpuni ka vajadusel pähe tuupida. Aga muutunud maailmas peaks kool tegema sammu ka õpilase poole. Sellele võiks mõelda, kui õpilasi jälle enda suunas kõndima oodatakse.

Tagasi üles