Aga kas me mõistsime ka sisu? Hämaralt, arvan.
Need tarkuse varasalved olid toona midagi üpris konstantset ja püsivat ning tee nende juurde tundus olevat üpris sirge. Tuleb vaid pisut keelata ja käskida – küll A ja B pähe hakkab. Kui ei hakka, tuleb takka lükata, nagu laulusalm ütles.
Praegusajal öeldakse selle kohta biheivioristlik õpiteooria ja seda ei peeta leebelt öeldes eriti tänapäevaseks. Õppijal endal on ka väga oluline roll selles protsessis ja see ei seisne ainult passiivses ootuses, et keegi kulbiga tarkuse pähe paneb. Õpime õppima, räägitakse nüüd.
Minu küsimus tänavuse kooliaasta alguses on, kas Eesti kool on õppinud õppima? Ja õpetama? PISA testide tulemuste järgi on Eesti õpilased tõesti väga tublid kogu maailma kontekstis. Võib-olla mitte parimad, aga ühed parimaist. PISA näite on poliitikud juba tüdimuseni ära kulutanud. Jah, Eesti lapsed on targad ja tublid, aga iga valdkond vajab arengut, vastasel korral ei pruugi meie tulemused enam varsti kuigi head olla. Soomlastel nii läkski. Ning siis tuleb läbi käia pikk ja ränk tee süüdlaste otsimisest ning erinevate lahendusteede üle vaidlemiseni välja.
Tänavu möödub üheksa aastat sellest oktoobrikuu päevast, mil keele- ja meediateadlane Tiit Hennoste avaldas ajakirjanduses oma "Õpikurevolutsiooni manifesti". Hennoste pani ette õpikud digitaliseerida ja hakata koolis kasutama lugerite taolisi nutiõpikuid. Puhkes päris paras möll, milles kõige enam sai muidugi kannatada idee autor, keda süüdistati muu hulgas Apple'i arvutifirmale reklaami tegemises. Parajasti oli ju iPad oma üleilmset võidukäiku tegemas. Selline tagasiside oli muidugi puhas jama.