AARNE MÄGI: Teatrit kõigile ehk 20 – kas vähe või palju?

Kuressaare Teatri loominguline juht Aarne Mägi Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

"Olen kindel, et teatrimaja on ka edaspidi piirkondliku teatrielu keskpunkt," kirjutab Aarne Mägi, kes augustis taas Kuressaare Teatri loominguliseks juhiks valiti.

Kuressaare Eesti Seltsi majast, mis oli eelmise sajandi lõpuks varemetesse hääbunud, sai 1998. aastal  Kuressaare Linnateater. 1999. aasta 9. detsembril esietendus seal Albert Uustulndi "Tuulte tallermaa", mille lavastaja oli Väino Uibo.

Käisin mainitud lavastust 20 aastat tagasi vaatamas. See oli tookord täiesti õige valik ühe teatri avamise, taasavamise puhul. Sest kas teha kohe "Hamlet" või hea algupärand. Uibo lavastus oli õnnestumine. Sellest ajast alates, pea kahekümne aasta jooksul, on Kuressaare Teatris esietendusi olnud 78. Hamlet pole aga siiani oma isa vaimuga praegustel lavalaudadel kohtunud.

Minu 13 aastat siinses teatris on pikk aeg. Kui 13 aastat tagasi juuli lõpus esietendus Maasi maalinnal Raivo Trassi lavastus "Mereröövel vastu tahtmist", oli peamurdmist küllaga, kas publikut tuleb, kas kultuuriministeerium teatri rahastamist jätkab ja mis sellest linnateatrist Kuressaares üldse saab.

Publikut tuli, rohkemgi, kui lootsime, kultuuriministeerium jätkas teatri rahastamist. Kuressaare Linnateatrist on saanud praeguseks Kuressaare Teater, mille ajalugu ulatub pea sajandi taha. Just 1924. aastat loetakse ju süsteemse teatritegevuse alguseks Kuressaares, kui teatrimajas asus näitejuhi ja lavastajana tööle Jaan Metua. 

Pilk eesriide taha

Pikemalt ma kaugemal ajalool ei peatu, küll aga tahaksin eesriide taha piiluda, perspektiivis uus hooaeg ja loomingulised põhimõtted. Alustan viimasest, sest hea on tõdeda, et ka kultuuriminister rõhutas mõned päevad tagasi Tartus regionaalse aspekti tähtsust teatrites üldisemalt.

Meie teatri üheks loominguliseks põhimõtteks – võtan õiguse nii öelda – on kohalugude käsitlemine: kord hooaja jooksul oleme lavale toonud äratuntavalt nn saaremaise loo. Ja teiseks põhimõtteks pöördumine meie väiksema publiku poole.

Just lastele suunatud lavastused on edukalt repertuaaris püsinud mitmed hooajad järjest. Ka praegu on mängukavas 2016. aastal esietendunud "Kolme pörsa lugu" ja eelmisel aastal väljatulnud "Sipsik".

Kohalugudest leiab repertuaarist "Paljasjalgse Debora" aastast 2016 ja selle aasta märtsikuus esietendunud "Tasa, vaikselt sõudvad pilved". Kokku on repertuaaris 11 lavalugu, mida erineva sagedusega mängitakse nii Saare- kui ka mandrimaal.

Detsembri neljandal päeval esietendub Eno Raua raamatu "Naksitrallid" põhjal dramatiseeritud samanimeline lastelavastus, kus mängivad meie teatri näitlejad Markus Habakukk, Jürgen Gansen ja Tanel Ting. Loo lavastab Rauno Kaibiainen, kes praegu on ka näitlejana hõivatud kolmes teatri lavastuses. Kuna iga uus lavastusprotsess kestab enam kui kuu aega, siis on repertuaaris olevate etenduste mängimine selle perioodi jooksul keeruline. Aasta alguses tahame aga keskenduda just etenduste mängimisele. Pole muidugi välistatud, et veebruaris alustame proove ühe noortele mõeldud looga. See selgub lõplikult jaanuaris. Suvel toome välja tõsiselt hea saaremaise loo, nimelt August Mälgu romaani "Õitsev meri" põhjal kirjutatud dramatiseeringu. Lavastajaks seekord Madis Kalmet, kellele see on esimene kokkupuude meie teatriga. Kohaks on praegu valitud Mihkli talumuuseum Vikil. See on suvelavastus, kuhu tahame kaasata ka hea hulga kohalikku rahvast.

Järgmise aasta sügise plaanid muutuvad selgemaks detsembris, läbirääkimised lavastajaga on käimas, sellest täpsemalt uue aasta alguses.

Nüüd vastan ise küsimusele, mis sagedasemal teatrihuvilisel seda lühikest ülevaadet lugedes võib-olla tekkinud on. Nimelt – miks ei ole kogu hooaja vältel kõik uuslavastused kindlalt paigas? Põhjus lihtne. Viimase tosina aasta jooksul ongi nii olnud. Püüame selles suunas edasi töötada, et järgmise hooaja algul saaksime kindlalt rääkida vähemalt kolmest projektist, kus lavastajatega kindlad kokkulepped olemas oleksid. See annab võimaluse mõelda poole aasta võrra juba pikemalt ette. Vähemalt eesmärk on selline.

Mis siis muutub?

Sellest hooajast saab teater loomenõukogu, kuhu kuuluvad Piret Puusepp, Piret Rauk, Indrek Hargla, Ülo Tuulik, Olavi Pesti, Urmas Lennuk. Loomenõukogu ülesanne on teatri loomingulise tegevuse kavandamine ja teatri loomingulise juhi nõustamine.

Laboratooriumilaadne teater toimib projektipõhiselt, mis ei tähenda, et Kuressaare Teater mõne heas mõttes hullusega kaasa minna ei võiks.”

Veel üks küsimus, väljastpoolt vaadatuna. Et mis siis muutub? Vastan: igasuguseid järsult pöördelisi muutusi ei pruugi publik vastu võtta. Arvan, et nn laboratooriumilaadne teater toimib projektipõhiselt, mis ei tähenda seda, et meie teater mõne sellise heas mõttes hullusega kaasa minna ei võiks. Teater on muutumises pidevalt, kandes endaga kaasas ja andes endast välja informatsiooni ja emotsioone. Meie ootusrikkaks huviks on publikule pakkuda erilisi elamusi.

Mis on siis see Kuressaare Teater homme, tulevikus? Oleme jätkuvalt teater, mille repertuaari koostamisel saab silmas pidada võimalikult erinevaid sihtrühmi ja kus on korraga mängukavas mitmeid lavastusi. Olen kindel, et teatrimaja on ka edaspidi piirkondliku teatrielu keskpunkt, olles avatud teistele teatritele ja tegutsedes erinevate kultuuriürituste vahendajana kõigile, kes meie tegemistele kaasa elavad.

Sügav kummardus publikule ja tänu kõigile toetajatele.