VASTUKAJA - Talupojatarkus: heina vastu tuleb minna vikatiga

Bert Holm Foto: Saaremaa vald

"Lilleõie mahaniitmine võib mõnevõrra nördimust tekitada küll taimehuvilisele ja loodusgiidile, aga loodusele sellest siiski märkimisväärset kahju ei sünni," kirjutab Saaremaa vallavalitsuse keskkonnaosakonna juhataja Bert Holm.

Saarte Hääles on sel kuul ilmunud kaks arvamuslugu ("Maanteeametnikud, lõpetage teeäärse looduse rüvetamine!" 14. septembril ja "Veel kord maanteeameti veiderdustest", 20. septembril), milles Tarmo Pikner hurjutab maanteeameti teehooldamisega tegelevaid alltöövõtjaid teeservade niitmise eest. Väidetavalt hävitatakse nii lilleilu.

Arvamuslugude autor rõhutab, et igasuguse töö tegemisel tuleks kasutada inimesele antud võimet mõelda ja kasutada ka talupojatarkust ning mitte järgida norme ja nõudeid.

Siinkohal toon mõned näited, mis räägivad maanteeameti Saaremaa alltöövõtjate kasuks just sellest küljest, mis puudutab normide ja nõuete järgimisel talupojatarkuse ja mõtlemisvõime kasutamist teeservade suvisel hooldamisel.

Mürk tapab kõik rohelise

Kui mandril suvel natuke ringi sõita, siis hakkab riigimaanteede servades silma mustaks mürgitatud maapind. Seda nii iga 50 meetri tagant teeserva puuritud mustvalgete plastikpostide ümbruses kui ka kõikide kraavisõidutõkete, teeviitade ja liiklusmärkide jalamil. Praeguseks mitmes Euroopa riigis keelatud glüfosaadiga ei pritsita elutuks üksnes postide lähiümbrusi, kuhu teehooldusmasina niiduk ei ulatu, vaid seda tehakse päris korraliku varuga. Kohati rohkem kui meetri raadiuses igast võimalikust teeservas paiknevast postist. Kui sedasi mustaks mürgitatud maapinna ruutmeetrid kokku liita, saaks ilmselt muljet avaldava hulga hektareid iga maantee kohta. Erinevalt niitmisest tapab taimemürk kogu rohelise, millega see kokku puutub, ja kaudselt ka kogu muu elusa, mis taimedega kaasneb. Samas kärbib niitmine taimede kasvu nagu juuksur juukseid.

Teistes riikides, eriti Põhjamaades, on üha enam hakatud tähtsustama teeservade rolli liigilise mitmekesisuse säilitamisel nii taimede kui ka näiteks tolmeldajate alternatiivse elupaigana. Seejuures on jõutud järeldusele, et glüfosaatide kasutus ei tohiks olla rutiinne viis teeservade hooldamiseks, vaid taimemürkide kasutamist teeservades tuleb vältida ja asendada see regulaarse niitmisega.

Saaremaa eripära on, et tänu veel üsna hästi säilinud looduslikule mitmekesisusele võime leida kaitsealuseid taimeliike, nagu erinevad orhideed, ka suurte teede servades. Kindlasti ei ole niitmise mõju võrreldav mürgitamisega. Veelgi enam, kõnealused liigid on omased eelkõige mõõduka inimmõjuga kooslustele, nagu ajaloolised heinamaad ja karjamaad, kus need on aastatuhandete vältel kokku puutunud regulaarse ärasöömise ja üleniitmisega.

Ka ei niideta kunagi kõiki teeservi üheaegselt ja kogu lageda ala ulatuses, mis jääb asfaldi ja metsaserva vahele.

Niites mitmekesisus säilib

Seega, lilleõie mahaniitmine võib mõnevõrra nördimust tekitada küll taimehuvilisele ja loodusgiidile, kes on välja valinud enda jaoks mugava koha, kus mõnd liiki esitleda või pildistada, aga loodusele sellest siiski märkimisväärset kahju ei sünni. Teeservi niites aidatakse rutiinse hoolduse käigus ühtlasi kaasa ka loodusliku mitmekesisuse säilimisele ja puhtama elukeskkonna püsimisele.

Arvestades, et mandril tõenäoliselt kehtivad samad eeskirjad, mis Saaremaal, siis tundub meil talupojatarkuse rakendamisega teehoolduses keskmisest parem seis olevat. Heina vastu minnakse piltlikult vikatiga nagu vanasti, mitte mürgiga. Küll aga tuleb nõustuda, et teeäärsete puude okste kettpurustiga köndistamisele tuleb edaspidi kindlasti saagi eelistama hakata.