VALDEK KRAUS: Kuressaare Soojuse müümine oleks kuritegu

Valdek Kraus.

FOTO: Irina Mägi

"Kuressaare odav soojus ongi olnud üks meie linna arengu positiivne tegur, seda eelist maha mängida oleks kuritegu," kirjutab Valdek Kraus, kes tegutses aastail 1999–2016 Eesti korteriühistute liidu esindajana Saare maakonnas.

Üldteada on lugu talumehest, kes oma rumaluses ja ahnuses tappis kuldmune muneva hane, et kõik munad korraga kätte saada. Talumehe jäljendajaid on ka tänapäeval. 14. septembri Saarte Häälest võib lugeda, et Saaremaa vallavolikogu on asunud arutama vallale kuuluva Kuressaare Soojuse müüki. Volikoguliikmetest müügiaktivistide põhiline argument olevat see, et viimasel kuuel aastal ei ole Kuressaare Soojuselt dividende võetud ning lõviosa ettevõtte kasumist on läinud investeeringuteks.

Ma ei jõua ära imestada sellise mõtte kummalisust! Kuressaare Soojus on hästi väljaarendatud ja eeskujulikult juhitud ettevõte, mis lisaks soojatootmisele haldab linna tänavavalgustusvõrku ja teenindab maapiirkonna katlamaju. Ettevõttes toimub pidev arendustegevus –mullu investeeriti firmasse 564 000 eurot ning tänavu on plaanis investeerida 470 000 eurot. Seejuures ei ole kasutatud linna (või nüüd valla) toetusi, vaid on ise leitud raha investeeringuteks.

Õppigem teiste vigadest

Tähelepanuväärseim on aga see, et meie soojuse hind on aastaid olnud vabariigi suurtootjate seas odavuselt neljandal kohal. Meile lähim soojuse suurtootja asub Pärnus. Arvestades mastaabiefekti, peaks Pärnus soojus olema odavam kui meil. Tegelikkus on aga teistsugune: Pärnu tarbijatele müüdava soojuse MWh hind on koos käibemaksuga 63,95, meil aga 52,07 eurot. Seega on Kuressaare Soojuse hind 11,88 eurot ehk 22,8% ehk rohkem kui viiendik  odavam.

Kui meie ettevõte oleks erastatud, poleks soojuse hind ühelgi juhul odavam kui Pärnus, sest omanik sooviks tehtud kulutused võimalikult kiiresti tagasi saada. Arvestades Kuressaare Soojuse mulluse toodangu mahtu, tulnuks meie tarbijail Pärnu hinnataseme juures maksta 788 000 eurot rohkem. Kui see ei ole tarbijaile, st omanikele hinna kaudu jagatud kasum, siis mis see on? Seega väide, et Kuressaare Soojus oleks justkui kasutu ettevõte (kuna kuus aastat ei ole eelarvesse dividende võetud), ei pea paika.

Tänapäeva turumajanduses on tavaline, et kontsernis, kus samale omanikeringile kuuluvad nii emaettevõte kui ka tütarettevõtted, toimub nn ema ja tütre vaheline kaubavahetus. Kasum  suunatakse hinna kaudu sellesse ettevõttesse, kuhu omanikud õigeks peavad. Tootjad otsustavad juba ise, kas kulutavad selle tootmiskulude katteks või jätavad kasumisse ja maksavad kasumimaksu. Sama on toimunud Kuressaare Soojuse kasumi jagamisel.

See tehing oleks pöördumatu ja hävitaks ühe meie linna olulise eelise võrreldes teiste Eesti linnadega.”

Kuressaare odav soojus ongi olnud üks meie linna arengu positiivne tegur, seda eelist maha mängida oleks kuritegu! Odavat soojust ei kasuta mitte ainult elanikud, vaid ka ettevõtted ja asutused, kaasa arvatud vallavalitsus.

Taoliste elutähtsate ettevõtete erastamisega on tegelikult saavutatud loodetule hoopis vastupidine tulemus. Näiteks omal ajal erastatud Tallinna Vee ja riigi vahel käib vee hinna pärast kohtusaaga. Ka Pärnu Soojus kuulus varem linnale, kuid siis otsustati see ülepeakaela müüa soomlaste Fortumile. Ettevõtte müüjatel läks nii kiireks, et ühistute kinni makstud soojasõlmede seadmed jäidki müüdava ettevõtte bilanssi ning Fortum sai need endale. Pärast müügitehingut esitas Fortum aga ühistutele seadmete kasutamise eest kopsakad rendiarved. Ühistud said oma seadmed tagasi läbi pika kohtusaaga tänu Eesti korteriühistute liidu juriidilisele ja rahalisele abile. Olin sellel ajal liidu nõukogu liige ja toetasin igati nõukogu vastavat otsust. Ühel liidu lääne piirkonna foorumil Pärnus tuli ühistute esimeestega jutuks ka soojuse hind Kuressaares. Kuulnud, et see oli oluliselt odavam kui neil, olid nad ebameeldivalt üllatunud, leides, et mastaabiefekti arvestades peaks hoopis Pärnus olema soojus odavam.

Miks siis ikkagi tahetakse meie soojaettevõtte müümist? Ilmselt tulevad nüüd nähtavale suurvalla loomisega tekkinud probleemid. Soojaettevõte teenindas eelkõige linna, kuid Kuressaarel ei ole enam volikogu, linnavalitsust ega linnapead. Kui nende probleemide üle oma kahe aasta eest ilmunud kirjutises kurtsin, vastati, et vallavanem täidab ka linnapea kohustusi. Nüüd loeme aga, et vallavanem on end probleemist eemaldanud ja jätnud kõik volikogu otsustada. Ehk loodavadki maapiirkondadest valitud volikogu liikmed, et müües põhiliselt linna teenindava ettevõtte, saadakse laekuva raha arvel nende piirkonda mõningaid investeeringuid?

Hääletajad avalikuks

Kuressaares on varemgi tahetud teha ja ka tehtud otsuseid, mis pole kooskõlas kodanike huvidega. 1996. aastal plaaniti kehtestada üheprotsendiline müügimaks.  Omal ajal müüdi erakätesse Kuressaare Elamute Hooldus kogu kinnisvara ja teeninduslepingutega. Müük toimus nii järsku, et avalikkus sai sellest teada alles pärast tehingut. Teenindamine sellest paremaks küll ei läinud. Ühel ajal tuli linnajuhtidel kange tahtmine anda Kuressaare Soojus 25 aastaks rendile. Õnneks jäi see rumalus ellu viimata. Loodan, et sama juhtub Kuressaare Soojuse müügiga.

Avalikkus peaks siiski teada saama, kes on selle müümisprotsessi eestvedajad. Soojusettevõtte müümine ei ole lihtsalt ühekordne tehing, vaid mõjutab veel meie laste ja lastelaste elu. See tehing oleks pöördumatu ja hävitaks ühe meie linna olulise eelise võrreldes teiste Eesti linnadega.

Kui selline otsus siiski peaks tehtama, väärivad müügiotsuse poolt hääletajad, et nende nimed jäädvustatakse muuseumis eraldi stendil kõigile teadmiseks.

Tagasi üles