Estonia teine tüürimees kahtleb laevahuku ametlikus versioonis
Laevahukuni viinud vigastuse võis põhjustada Rootsi allveelaev

JÄÄGITULT TEIE: Estonia meeskonnaliige Raul Allvee korraldab aastast aastasse Tagarannas Estoniale jäänute mälestusüritust.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Esimest korda veerand sajandi jooksul on Tagarannas Estonia katastroofis hukkunute mälestusürituse ajal päikseline ja rahulik ilm, ent südames rahu ei ole.

Estonial teise tüürimehena töötanud Tagaranna mees Raul Allvee ei lepi sarnaselt paljude teistega Estonia huku ametliku versiooniga, mis osutab laeva konstruktsioonivigadele. Konstruktsioonivead võisid ju olla, ent kas tõde piirdub vaid sellega, arvestades, kui palju on vastuseta küsimusi?

Siiani ei anna Raul Allveele asu laeva vanemmehaaniku Lembit Leigeri kadunuks jäämise lugu. Ta meenutab katastroofijärgset Eesti merelaevanduse peakapteni kokkukutsutud koosolekut ja seda katkestanud telefonikõnet. 

Kõne, milles teatati, et lennukiga Soomest saabub komisjoni tööst osa võtma ka Lembit Leiger ja paluti talle autoga lennujaama vastu tulla. Mõne aja pärast helistati uuesti ja anti teada, et vanemmehaanik tuleb hoopiski järgmise lennukiga. Leiger pole tulnud aga tänase päevani ja siiamaani pole tema kohta rohkem infot.

Piht mis Piht

Sarnaselt paljude oma kolleegidega tundis ka Raul Allvee õnnetuse järgsel hommikul Saksa televisiooni uudistesaates Turu ülikooli haigla ukse juures bussist väljunud mehes ära kapten Avo Pihti. 

"Kui sa oled inimesega kaks aastat koos sõitnud ja näed teda läbi kiirabiauto akna, siis ikka tunned ära, seal ei ole teist võimalust," räägib Allvee, kes kuulus Estonial kapten Pihti vahetusse. Üle 800 inimese märga hauda viinud laeva kapten võidi ära peita ainuüksi juba sel põhjusel, et säästa teda rahvahulkade võimaliku süüdistusterahe eest.

Täiesti usutav tundub Raul Allveele ka relvavedu parvlaeval Estonia. Kauba eest vastutajana, kes autosid peale laadis, kordab Allvee esmalt üle asjaolu, et Estonia väljus viimaseks jäänud reisile kaks kraadi paremale kaldu. Nii juhtub tavaliselt, kui autode kaal on valesti deklareeritud. Millegipärast tulid kaaluerinevusega autod laeva alati viimastena, ehkki just viimaste autode järgi rihitakse laev tasakaalu, mistõttu hakkab kaaluvahe eriti silma. 

Allvee sõnul tegid nad koos kaptenitega Estline´i kaubandusosakonnale kaks ettekannet, kus juhtisid tähelepanu veokitele, mille kaal erines laadijatele esitatud andmetest. Mingit tagasisidet nad oma ettekandele Estline´ilt ei saanudki.

Raul Allvee hinnangul ei pruugi relvaveol laeva hukuga otsest seost olla. Pigem üritatakse relvavedu maha vaikida sel põhjusel, et merenduskonventsioon keelab relvade transportimise reisilaevaga ja sellest keelust üleastujat ootab karm karistus. 

Õnnetuse võis põhjustada hoopiski pime juhus. Teine tüürimees Allvee osutab, et viimase versiooni kohaselt võis laevahukuni viinud vigastuse põhjustada Rootsi allveelaev, mis eksikombel üritas valel ajal pinnale tõusta ja laevakeresse augu tegi. Tormise ilma süüks Allvee laeva põhjaminekut panna ei söanda. 

Päikeseline õhtu

"Tegelikult oli see tavaline tormine ilm, Estonia oli Rootsi vahel ka hullemat tormi kogenud," möönab ta. Et rahu maa peale saabuks, pooldab Allvee laevavraki uurimist.

Esimest korda Estonia laevahuku ohvrite Tagaranna mälestamisürituse ajaloos toimus üritus 28. septembri asemel tänavu 27. kuupäeval ja algas tavapärasest paar tundi varem. Esimest korda oli mälestusõhtu üheaegselt nii soe kui ka selge. 

Kell võis olla poole seitsme paiku, kui Raul täheldas: "Praegu on see aeg, kui laev 25 aastat tagasi tunni aja eest välja läks. See juhtub alles mõne tunni pärast." 

Sel päeval laseb Raul alati silme eest läbi kõik laevale jäänud töökaaslased. Kuigi laeval töötati kahes vahetuses, oli laevapere omavahel tihedalt läbi põimunud. Vahetuste koosseisud muutusid ja kõik olid kõigiga rohkem või vähem koos töötanud. 29. septembril laevale minema pidanud Rauli vahetusest oli õnnetuse ajal laeval umbes 30 inimest.

25 aastat järjest oma kodukülas Tagarannas laevahuku ohvreid mälestanud Estonia teine tüürimees leiab, et kõik merepõhja jäänud inimesed väärivad meelespidamist ka 50 aasta pärast.

Tagasi üles