Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/11/11779955t1h4237.jpg)
/nginx/o/2019/10/04/12624178t1hcebd.jpg)
Sotsiaaltööd tehes rutiini tekkida ei saa, kuna ükski päev ei sarnane teisega, kinnitavad selle eluala esindajad Aili Ansper, Mare Kurvits ja Kristina Kauber.
Kõik kolm naist ametinimetusega sotsiaaltöö spetsialist tegutsevad maal, Kuressaarest kümnete kilomeetrite kaugusel.
"Abivajajaid jagub igal pool, maal väikeses kogukonnas on aga see eelis, et hädalisi märgatakse ja nende muredele reageeritakse üsna kiiresti," ütleb Aili Ansper, kes teeb oma igapäevatööd Pöide piirkonnas.
Ehkki Aili, Mare ja Kristina töö lahutamatu osa on paberimajandus – taotluste, aruannete ja muude dokumentide koostamine –, peavad tegusad naised kõige olulisemaks silmast silma suhtlemist abivajajatega ja kodukülastusi.
AILI ANSPER – sotsiaaltöötajaks naabrimemmede õhutusel
/nginx/o/2019/10/04/12624024t1h1094.jpg)
Teinekord ei vajagi inimene nii palju abi, kui just seda, et saaks kellegagi suhelda ja igapäevaasju arutada, teab Pöide piirkonna sotsiaaltöötaja Aili Ansper.
Aili on Pöide kandis sotsiaaltööd teinud 25 aastat – sellest ajast saati, kui toonasesse Pöide valda kolis. Algul plaanis raamatukogundust ja bibliograafiat õppinud Aili Orissaare raamatukokku tööle minna, kuna aga vallas oli tarvis sotsiaaltöötajat, otsustas ta naabrimemmede õhutusel kandideerida.
Aili piirkond ei ole suur, aga abivajajad seal jagub. Üksi elavatest eakatest ja puudega inimestest toimetulekuraskustes peredeni.
Üks sotsiaaltöö spetsialisti ülesandeid on selgitada, millist abi inimene vajab. Eakatele on maal abiks koduhooldus. Teenust osutaval koduhooldustöötajal on Pöide piirkonnas läbi aastate palju tööd jagunud. Tänavu on teenust kasutanud või kasutab kokku 22 eakat. “Meie piirkonna kohta on see suur arv,” leiab Aili.
Vahel jääb oma kodus edasielamiseks koduhooldaja pakutavast abist väheks. Siis on Aili töö eakale selgitada, et turvalisem oleks minna hooldekodusse.
Kes keeldub hooldekodusse minemast, seda sinna vägisi viia ei saa. “Siis püüad teda aidata nii palju kui su võimuses ja hoiad hinge kinni, et midagi hullu ei juhtuks,” lausub Aili.
Teinekord ei vajagi inimene nii palju abi, kui seda, et saaks suhelda. Aili möönab, et amet on seotud eelkõige murede ja nende lahendamisega. Seetõttu teevad talle rõõmu ka väikesed kordaminekud. “Kui olen kuude viisi proovinud inimest edutult veenda, et tal ei ole kodus turvaline, ja ühel hetkel mõistab ta seda ise – sellise läbimurde üle on hea meel.”
Aili sõnul on põhjus, miks ta ametile truuks jäänud, lihtne: sotsiaaltööd tehes tüdimust tekkida ei saa. Lisaks sellele, et iga päev on erinev, on ka sotsiaalsüsteem muutunud. “Suures vallas toimetades pole meie, sotsiaaltöötajad, enam ehk nii kiired ja operatiivsed,” arutleb Aili.
Kaheksa aasta eest sai Aili Tallinna Ülikoolist sotsiaalteaduste magistrikraadi. Naise sõnul annab talle oma töös enesekindlust, kui praktika käigus omandatud teadmistele kõrgkoolis õpitud teooriast kinnitust saab.
KRISTINA KAUBER: töö inimestega pole kunagi kerge
/nginx/o/2019/10/04/12624027t1h5e77.jpg)
Kristina Kauberi sõnul pole ükski päev tema töös teisega sarnane – on ju erinevad nii inimesed, kelle muresid lahendada, kui ka mured ise.
Kristinal läheb sotsiaaltöötaja ametis neljas aasta. Lisaks Mustjala piirkonnale on nüüd tema hallata Eikla, Aula-Vintri, Hakjala, Hübja, Õha, Piila, Keskvere, Kaubi, Koidula, Tõru, Tõrise ja Lussu küla.
Sel teisipäeval, kui Kristinaga kokku saame, ootab teda pärastlõunal ees kodukülastus eaka inimese juurde, kelle täiskasvanud puudega poeg eestkostjat vajab.
Kui teisipäeva hommikul osales Kristina vallavalitsuse sotsiaalkomisjoni koosolekul, siis suurem osa päevast kulub iganädalasele “toiduringile”. Toidupangast Vete tänaval saab ta oma piirkonna inimestele mõeldud pakid söögikraamiga, et need abivajajatele koju viia. Toiduabi on mõeldud neile, kel raske ots otsaga kokku saada – üksikutest eakatest ja puudega inimestest lasterikaste peredeni, samuti toimetulekuraskustega inimesed, töötud. Kes saab söögipaki kord kuus, kes neli korda – sõltuvalt abivajaduse suurusest. Sel nädalal on toiduabi saajaid seitse.
Enamik Kristina kliente on eakad inimesed. “Eks meil ole nii nagu igal pool mujalgi maakohtades, mis Kuressaarest kümnete kilomeetrite kaugusele jäävad,” tõdeb Kristina. “Enamus neist, kes sinna jäänud, on juba väärikas eas inimesed.”
Kristina kui sotsiaaltöötaja on see, kes oma piirkonna elanike hooldusvajadust hindab ja selle järgi koduhooldusteenused määrab. “Hindamise käigus selgub inimese kõrvalabi vajaduse suurus, arvestatakse ta individuaalseid vajadusi, tema enda võimekust. Samuti on sotsiaaltöötaja hinnata see, kas inimesel on tarvis isiklikku abistajat. Kristina tegeleb ka töötutega, erivajadustega inimestega, nõustab kliente ja peresid erinevates küsimustes.
Sotsiaaltöötajana teeb Kristina tihedat koostööd lastekaitsespetsialisti, politsei, hoolekandeasutustega.
Varem kuus aastat Sõmera erihooldekodus tegevusjuhendajana töötanud ja pärast sotsiaaltöötajaks kandideerinud Kristina sõnul on tema endist ja praegust ametit raske võrrelda. Keerulised on mõlemad, ent väljakutseid pakkuvad ja huvitavad, leiab Kristina.
“Töö inimestega pole kunagi lihtne,” ütleb ta. “Kui aga ise oled heatahtlik ja viisakas, suhtuvad ka kliendid sinusse hästi.”
MARE KURVITS: iga päev tuleb ootamatusteks valmis olla
/nginx/o/2019/10/04/12624035t1h77bb.jpg)
Kihelkonnal sündinud Mare Kurvitsale meeldib töötada oma kodukandis, kus ta teab iga talu kohta, kes ja kuidas seal elab. Ning pakub vajadusel abi, kui kuuleb, et seda võiks tarvis minna.
“Kui käiksin tööl kümnete kilomeetrite kauguselt, peaksin ilmselt ootama, kuni keegi minult abi palub,” lausub Kurvits.
Pea kaks aastat sotsiaaltöötaja ametit pidanud Mare Kurvitsa piirkond on endise Kihelkonna valla territoorium, samuti pool endisest Lümanda vallast ehk selle Karala-poolne ots.
Nagu Kristina Kauber, on ka Mare töötanud Sõmera Kodus tegevusjuhendajana. Seejärel, noorima lapse esimesse klassi minekul pidas ta mõnda aega sama ametit Kihelkonna hooldekodus.
Maal tegutseva sotsiaaltöötajana Kurvits spetsialiseerumist endale lubada ei saa – kui vaja, tuleb tal tegelda kõigiga, pisikestest lastest eakateni. Töö kaotanud inimestega, alkohoolikutega.
Koostöö kogukonna, perearsti ja lastekaitsega on väga oluline. “Ainult koostööd tehes saab probleemid kõige kiiremini ja paremini lahendatud,” leiab Kurvits.
Isegi siis, kui Mare päev on kohustustest pungil, tuleb tal olla valmis ootamatusteks, millele ta sotsiaaltöötajana reageerima peab. Seni on kõik keerulised olukorrad lahenduse leidnud – kui vaja, siis vallavalitsuse sotsiaalosakonna abiga.
Mare kabinet asub küll Kihelkonna teenuskeskuses, ent suure osa ajast on ta liikvel, näiteks parasjagu kodusid külastamas. Seega on neil, kel tema nõu ja abi tarvis, mõistlik kohtumisaeg telefonitsi enne kokku leppida. Kasvõi selleks, et sotsiaaltöötaja annaks nõu, kuidas taotleda abivahendikaarti või töövõime hindamist. Vajadusel aitab Mare kliendil ka ametnikega suhelda.
Suur osa Mare tööst on aga seotud sotsiaaltranspordiga – maal elavad inimesed peavad ju samuti arsti juurde pääsema, neil on samuti tarvis toitu ja ravimeid.
“Koostöös koduhooldajatega saavad kõik abivajadused rahuldatud,” ütleb Mare.
Mare leiab, et meie noore valla koduhooldusteenusel on arenemisruumi veel kõvasti. Selleks aga on tarvis juurde nii koduhooldajaid kui ka raha.