/nginx/o/2019/11/05/12716996t1h2305.jpg)
On hingedeaeg. Hilissügisene loodus on heitnud endalt kireva rüü ja jäänud rahulikku unne.
TÄNUAVALDUS: Aitäh suure südamega kalmistuvahile!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie esivanematel oli kombeks sellisel pimedal ajal võtta aega mõtisklusteks, et meenutada möödunud sündmusi, mis olid seotud eelkäijatega. Loodeti, et esivanemate hinged külastavad endist kodu ja selleks tuli hoolsalt valmistuda. Tubades ja õuedes tehti koristustöid, et hinged tunneksid end oodatult.
Sarnaselt toimib ka praegu enamik majade elanikke oma õues.
Astun suure meeleliigutusega igal aastal hingedepäeval Kavandi kalmistu väravast sisse ja näen, kus hoolas käsi on jõudnud riisuda kogu surnuaia langenud lehtedest puhtaks. Seda suudab väga tagasihoidlik, kuid töökas kalmistuvaht Sirje Tambu. Tema kohusetundlikku tööd kevadest sügiseni oleme tunnustanud ka koos teiste küünalde süütajatega.
Sirje suudab isegi sügava lumega talvel lükata käiguradadelt lume, et omastel oleks kergem haudadeni jõuda.
Südamlik tänu Sulle, Sirje, nii kohusetundliku töö eest, mida Sa teed ilmselt südame sunnil.
Oleks meeldiv, kui kõigil kalmistutel oleksid sama töökate käte ja mõistva töösse suhtumisega kalmistuvahid.
Sulle, Sirje, soovin tugevat tervist ja ikka hoolivat suhtumist töösse.