Vaikimine ei pruugi olla kuld ehk Eeldamise asemel suhelgem

Foto: Andrus Peegel

"Suhtlemine on kõige alus. Inimesel on olemas keel ja meel. Mulle tundub aga, et neid ei osata targalt kasutada," kirjutab nõustaja ja koolitaja, aastaid sotsiaalvaldkonnas töötanud saarlane Kairit Lindmäe.

Kairit Lindmäe Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

Olen jälginud väga pikalt, kuidas inimesed suhtlevad. Lugenud selle kohta ja ise kogenud.

Lastega ei räägita piisavalt ja tulemuseks on erivajadusega laps, kellele otsitakse abi spetsialistidelt, kes õpetaks lapse rääkima, suhtlema. Pärast suurt armumist mees ja naine ei suhtle, ei räägi omavahel lahti pereväärtusi. Tulemuseks on lahutus, katkised pered ja halvad suhted.

Tööandja ei suhtle kollektiiviga, alluvatega, vaid leiab võimaluse töötajatest vabaneda, selle asemel, et kasutada ära nende potentsiaali. 

Poliitikud ei räägi pärast valimisi ametisse saanuna enam valijatega sama palju kui enne valimisi. Tulemuseks on rahulolematud valijad, kes ei tea, millega nende valitud inimene tegeleb. Ja nii edasi ja nii edasi. Näiteid saab tuua igast valdkonnast, sama muster on igas kollektiivis ja süsteemis. Kahju. Oleme ju inimesed, looduse kroonid ja kõige targemad.

Otsused teise inimese eest

Mis siis valesti on? Sageli ei saada ise arugi, et probleemid tekivad just mittesuhtlemisest. Üha enam on eelduslikku suhtlemist. Keegi nagu teab meie eest ja isegi otsustab meie eest, ilma et oleksime omavahel suhelnud. Kõik teevad oma otsused oma teadmiste, kogemuste ja harjumuste põhjal, aga need pole samad, mis teistel inimestel. Iga inimene on eriline ja teistest erinev. Sageli see aga unustatakse ja sealt tulenebki teiste eest otsustamine.

Otsustatakse lapse eest, tehakse valikuid temaga rääkimata, kuna eeldatakse: laps vajab ju seda, mida minagi. Paarisuhtes surub jõulisem pool teisele peale oma väärtused ja otsused, eeldades, et see on ka teisele poolele vastuvõetav.

“Pärast suurt armumist mees ja naine ei suhtle, ei räägi omavahel lahti pereväärtusi. Tulemuseks on lahutus, katkised pered ja halvad suhted.” - Kairit Lindmäe, nõustaja ja koolitaja

Tööandja eeldab, et tema on juba piisavalt probleemidest rääkinud, aga alluv on rumal ega ole aru saanud. Poliitikud eeldavad, et valija on tark ning jälgib iga päev kusagilt tema tööd ja tegemisi. Miks inimesed ei räägi, vaid eeldavad?

Aeg. Meil kõigil on seda 24 tundi ööpäevas. Ise otsustame, kuidas seda kasutame ja kellega suhtleme.

Suhtlemine nõuab aega, pühendumist ja kohalolu. Suhtlemine vajab ka eelnevat ettevalmistust ja teadmisi teise suhtluspoole ja teema kohta, mida tahetakse jagada. Suhtlemise algatamiseks on mingi põhjus. Sageli aga suheldakse kiirustades, pinnapealselt, tehes selle kõrval samal ajal midagi muud. Ei pühenduta vestlusele, ei kuulata.

Lapsega suhtlemine nõuab aega – tunde ja tunde, et teda mõista, temast aru saada ja teda suunata. Paarisuhte hoidmine nõuab aega, mehe ja naise omavahel olemise aega, ühiste pereväärtuste kokkuleppimise aega.

Tööandja ja kollektiivi vaheline suhtlus nõuab aega, tööaega. Seda aga on vähe, kuna kõigil on alati ülikiire ja vaja on kasumit teenida. Ei leita aega, et olemasolevate töötajate tugevused välja selgitada, et nende potentsiaali ära kasutada.

Poliitikutelt nõuab aega see, et kohtuda inimestega, kes nendesse kunagi uskusid. Poliitikutel on aga kiire ja aega vähe.

Pigem rohkem kui vähem

Head inimesed, suhelge, rääkige – parem rohkem kui vähem. Ärge unustage neid suhteid, mida olete kunagi algatanud. Hoidke oma suhtlusvõrgustikud meeles. Kõik võimalused on olemas, tänu sotsiaalmeediale ja sidevahenditele. Lisaks on endiselt olemas võimalus suhelda silmast silma, mis ei kao ehk niipea kuhugi.

Unustagem eeldused. Küsigem, rääkigem, suhelgem. Ärgem unustagem teineteist. Vaikimine võib olla kuld, aga kõik pole ka kuld, mis hiilgab.