SUUR MAA, SUURED ASJAD: Mida küll kinkida peaministrile?

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Viimased päevad enne jõule kujunevad sageli närviliseks kingituste otsimise ajaks. Mida kinkida lähedastele, lastele, naabritele, tädi Juulale, onu Kaarlile? Kui palju selleks tuleks raha kulutada? Kas 10 või 15 eurot on piisav või vaadatakse seepeale viltu?

Uuringufirma Kantar Emor tuleb appi selles osas, et mõõdab enne jõule ühiskonna üldisi hoiakuid. Ettevõte strateegiakonsultant Kristiina Kruuse kirjutas kokkuvõtteks nii: "Ka äsja lõppenud selle aasta küsitluses püsivad soovide tipus pigem mittemateriaalsed soovid, nagu rõõm, elamused ja soov, et pere oleks jõuludel koos ja lapsed tuleksid külla. Vähim soovivad inimesed ebapraktilisi asju, mida võib üldistada nimetajaga "kila-kola"." (Äripäev, 18.12)

Selleks "kila-kolaks" peab Kristiina Kruuse muide ärikingitusi, mida on moodne kulleritega partneritele laiali saata. Autor märgib, et nii kuhjatakse ettevõttesse sageli hunnikusse asju, mis tekitavad kinkijale rõõmu asemel hoopis süümepiinu.

Tsitaadis kirjeldatud idee mulle põhimõtteliselt meeldib. Kinkisime koos õe perega tänavu isale ka asjade asemel hoopis koosolemise aega. Oli väga meeleolukas hilissuvine õhtu, millele hiljem mõnus mõelda.

Oleme ka sõpradega sünnipäevakinkideks teinud näiteks õhtusööke mõnes toredas restoranis. Inimesed justkui suhtlevad neil päevil kogu aeg üle elektrooniliste kanalite, aga päriselt kokku saavad seejuures imeharva.

Tähtis on kingi juures see, kui tead, mis inimesele tõesti rõõmu valmistab. Asi – olgu materiaalne või mittemateriaalne – võib iseenesest olla päris tagasihoidlik ja sugugi mitte kallis. Olen aru saanud, et popiks mittemateriaalseks kingituseks peetakse praegusajal ka elamust. Siingi on oluline mõelda saajale. Langevarjuhüpe või pääse 18+ spaasse võib tekitada saajas leebelt öeldes ebamugavustunde, kui ekstreemseid näiteid tuua. Ärme nii tee!

Ja lastele võib vabalt kinkida klassikalise materiaalse kingituse. Nii tore on ju saada unistatud asi, olgu see mänguasi või vanema lapse puhul midagi muud.

Mida aga võiks kinkida jõuluks meie peaministrile? Parim kink pidi olema raamat ja vähemalt tänavu võiks Jüri Ratas kirjas jõuluvanale just kirjasõna soovida. Põhimõtteliselt kuulub ka eneseharimine selliste mittemateriaalsete soovide hulka, mida eeltoodud Kantar Emori küsitluses mainiti. Olgugi et raamatu eest tuleb maksta, saab investeeritud summa hiljem tänu omandatud tarkusele sisse kasseerida.

Kolmapäevasest Eesti Päevalehest sai lugeda intervjuud Ratasega, milles too muu hulgas tunnistas, et pole lugenud George Orwelli allegooriat "Loomade farm". Tuleb tunnistada, et ma olen sellisest kultuurilüngast siiamaani häiritud. Üksiti on täiesti võimalik, et Ratase lugemislauale pole kunagi sattunud ka sama autori "1984". See teos kuulub meie tehnoloogiliste mõjutustega aastasajal niisuguste kultuslike raamatute hulka, mida võib haritud inimeste ringis (ja seesugustega lävib ametist tulenevalt iga peaminister) kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvaks arvata.

Kui sa ei tea, kes on Suur Vend ja mis on kaksisoim ning pole selle üle pikemalt mõelnud, on raske kui mitte võimatu praegusajal edukas (valitsus)juht olla.