KÕNE IFFILE: kasu kaalulangusest on tohutu!

Ivo Linna

FOTO: Madis Sinivee/Postimees

“Mul on hea meel, et suutsin end käsile võtta ja luua endale palju parema enesetunde,” ütleb saarlasest laulja Ivo Linna, kes on aastatega kehakaalust kaotanud 35 kilogrammi.

Nüüd räägib kogu Eesti ajakirjandus, nagu oleksin ma läbi teinud mingi imelise kaalulangetuse, aga see on juhtunud tasapisi, kuidagi märkamatult. 

Minu kallis perearst ütles mulle juba üle kümne aasta tagasi, et peaksin kaalust alla võtma. Mina üksnes vilistasin selle peale lõbusalt.

Kümme või pisut vähem aastat tagasi võttis perearst mult aga põhjalikud proovid ja teatas, et minu veresuhkru ja halva kolesterooli näidud on väga hukas. Ta esitas päris paraja ultimaatumi: nüüd tuleb kiiresti midagi ette võtta enne, kui suhkruhaigus tekib. Nüüd  olen loobunud kõigest sellest, mis arst mul ära keelas: kihisevad joogid, magus jne.

Lisaks toidusedeli muutmisele neelan iga päev ka tablette – küll veresuhkru, küll vererõhu jaoks. Hakkas ju süda mul, ilmselt suure kehakaalu tõttu, vahetevahel jukerdama. Vist on ka need rohud mu seedimisele mõjunud nii hästi, et keha põletab rasva palju paremini.

Kui oma tipphetkel viis-kuus aastat tagasi kaalusin 128 kg, siis sellest peale on kaal aeglaselt ja tasapisi langenud. Kokku olen kaotanud 35 kg.

Mida tähele panin – kui kolme kuuga võtsin alla kolm kilo, siis mitmeks kuuks see kaalulangus jälle pidurdus ning seejärel hakkasid kilod jälle maha minema. Nii see liigne kaal kuidagi märkamatult maha on läinud.

Kasu sellest on tohutu. Magan palju paremini. Varem, kui pidin midagi tegema või pikalt istuma, valutasid mul põlved püsti seistes nii, et teinekord lõi silme eest lausa mustaks. Praegu pole ma enam midagi sellist tundnud.

Mis puutub toitumisse – mõnikord ma ikka ostan tahvlikese šokolaadi ja söön selle korraga ära. Või mõne õuna, pirni või ploomi. Vahel tahaks ju ikka midagi magusat ka.

Ja veel – ma söön väga sageli suppi. Olen leidnud kokaraamatutest ka täiesti uusi supiretsepte ja nende järgi igasugu huvitavaid suppe teinud. Mulle see supindus sobib. Mingist suurest tohutust tükist lihast või grillkanast ma ei unista. Liha söön nädala jooksul kokku kakssada grammi, mitte rohkem. Söön päris palju köögivilju. Arvan, et oma vitamiinid-mineraalid saan toidust kätte. Tõsi, aasta pimedatel kuudel võtan siiski D-vitamiini kapsleid.

Need sõbrad, kellega kohtun sagedamini, on kiitnud: oi, sa näed pärast kaalulangetamist nii hea välja! Mis muidugi on muusika minu kõrvadele. Kui aga mõne inimesega pole kaua, näiteks kümmekond aastat kohtunud, on nemad küll murelikult küsinud: “Ega sul ometi tervisega mingi häda ole? Oled nii palju alla võtnud.”

Rahustan neid siis, et ptüi-ptüi-ptüi, tervisega pole hullu midagi.

Selge see, et seitsmekümnesena sellist keha nagu noorel poisil, enam ei saavuta. Organismi vananemine on paratamatu protsess. Hea meel on mul aga selle üle, et suutsin end kätte võtta ja luua endale palju parema enesetunde. Eriti hästi saan sellest aru laval, kui on kolme-neljatunnine esinemine. Kaaludes rohkem, väsisin siis korralikult ära – laulmine on ju füüsiliselt raske töö. Praegu ma naudin laulmist, ma ei väsi. See tunne on absoluutselt imeline!

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles