Külle Andreas: hoidke oma koerad rihma otsas!

Koer rihma otsas. Foto on illustreeriv

FOTO: unsplash.com

“Soovin koeraomanikele veidi viisakust meelde tuletada. Kahjuks on meie linnas üha rohkem kombeks jalutada koertega, keda ei hoita rihma otsas,” kirjutab Külle Andreas.

Külle Andres

FOTO: Erakogu

Kui seadusele vaadatakse läbi sõrmede, paluksin lahtise koera omanikul vähemalt viisakuse mõttes siiski veenduda, et vastutulev rihmastatud koer on sinu koera suhtes sõbralik. Sinu koer võib sõbralik olla, aga minu rihmastatud koer ei ole seda kõigi suhtes teps mitte. Ja mida ma peaksin tegema, kui need kaks kaklema lähevad? Olen korduvalt lahendanud kakluse nii, et võtan oma koera sülle, riskides sealjuures oma näole mõne lisaaugu saamisega.

Reede hommik, ilus päikesepaisteline ilm. Jalutan oma rihmastatud koeraga idüllilisel Kuressaare rannal. Minu juurde jõuab võõramaa keelt kõnelev mees kahe lahtise koeraga. Kuna minu koera kehakeel ei väljendanud sõprust, püüan võõraid eemale peletada. Lähevad. Omanik aga sammub reipalt meie suunas edasi ja nii ka koerad tema ees. 

Mina võtan nüüd oma koera sülle ja püüan kiirel sammul tekitada ohutut vahemaad. Võõras koeraomanik tuleb meile järele. Palun tal koerad ära kutsuda, tema üksnes irvitab ja sõimab mind.

Ühtlasi saan teada, et minul ei peaks üldse koera olema. Hoiatan, et kutsun politsei. Tema irvitab veel rohkem: “What the police should do?” (tlk “Mida see politsei peaks tegema?”). Jah, tõesti, mida nad teeksid? Ja ma ei helista. Otsustan, et võimalusel teen siiski seltskonnast pildid ja saadan politseile kirjaga. Seisan nüüd paigal, koer süles, kuni õnnestub võõrastest vabaneda.

Hakkame kodu poole jalutama, tee peal ees järgmine seltskond lahtise koeraga. Olen nüüd kahe seltskonna vahel lõksus – ees võõras suur lahtine koer, taga võõramaalane kahe lahtise koeraga, kõrval üleujutatud rannaala.

Sumpan siis läbi lompide kõige ohutumat teed kodu poole. Jalanõud kuivavad kodus ära, kuid ilmataadi pakutud idülli nautimise rikkus see siiski ära.

Igal juhul pani reede hommik mind suunduma poodi, et end pipragaasiga relvastada. Gaasi puudus on aga see, et kasutama pean seda enne, kui koerad lähestikku jõuavad. Ma ei saa oodata-vaadata, kas sinu lahtine sõber on minu ja minu koera suhtes sõbralik või mitte.

Kuidas aga peaksid sellises olukorras toime tulema lapsed? Väikest kasvu inimesel ei ole ka koera sülle võtmisest midagi kasu ning pipragaasi ju lastele kaasa ei anna. Kas siis saabki olema nii, et Kuressaares lapsed oma koeraga jalutada ei saa?

Loomapidaja võtab kohustuse

Saaremaa vallavalitsuse järelevalveteenistuse juhataja Karel Kooviski sõnul on loomapidaja kohustus välistada võimalus, et loom ära jookseb ja inimestele või teistele loomadele kallale tungib.

Praegu kehtib Kuressaares Kuressaare linna koerte ja kasside pidamise eeskiri, mis sätestab regulatsiooni loomaga avalikus kohas viibimise osas ja loetleb loomapidaja kehtivad kohustused.

Selle järgi tohib koera viia avalikku kohta jalutusrihma otsas ja vajadusel ka suukorvis, tagades kaaskodanike ja loomade ohutuse. Jalutusrihmaga ohjamata võib koeraga avalikus kohas viibida koerte treenimisaladel ning inimasustusest eemalasuvates kohtades, kui on tagatud loomapidaja pidev järelevalve koera üle ning võimalus koer vajaduse korral kohe jalutusrihma külge kinnitada. Koeral on lubatud jalutusrihmata viibida avalikus kohas vaid teenistusülesannete täitmisel. Koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumisi saab politsei ja kohalik omavalitsus menetleda vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele. Koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise eest, kui see on ettevaatamatusest põhjustanud varalise kahju või inimesele tervisekahjustuse, karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

Koera käitumine võib olla ettearvamatu

“Avalikus kohas peavad koerad olema rihmas – sellises, mis esimese sikutamise peale ribadeks ei lähe,” ütleb Loomapäästegrupi Muhu ja Saaremaa vabatahtlike juht Riina Pernau.

Koer on ikkagi loom – mõni asi võib teda ärritada või hirmutada. Kunagi ei tea, kuidas käitub isegi kõige rahulikum koer, kui ta tunneb ohtu ja asub ennast või omanikku kaitsma.

Vaevalt meil korraliku dressuuriga koeri palju on. Enamik koeri kuulub inimestele, kellele on paraku omane suhtumine “ega mu koer hammusta, uriseb niisama”.

Tagasi üles