Pärast sügisräime madalseisu 1980–90-ndail aastail on viimasel kümnendil märke sügisräime arvukuse tõusust Liivi lahes, selgub Eesti mereinstituudi uuringust.
Sügisräime arvukus on madalseisust üle saanud
1. veebruar 2020, 00:20
Teisipäeval esitamisele tulevast sügiskuderäime püügi- ja turustamisvõimaluste uuringust selgub, et kui 1950.–1970. aastal moodustas sügisräim Liivi lahe räimesaakidest kuni 45% (ca 10 000 tonni) aastas, siis alates 1970-ndatest on see alla viie protsendi.
Viimasel ajal saab aga rääkida sügisräime arvukuse tõusust, mille tõestuseks toob uuring välja sügisräime saakide suurenemise ligi 50 tonnini aastas. Üksikud saagikused, mis ulatuvad 500 kiloni ühe võrgu kohta ööpäevas, viitavad aga oluliselt suuremale püügipotentsiaalile ja asurkonna märkimisväärsele taastumisele.
Alates 1980-ndatest soojemaks muutunud talvede tõttu talvitub sügisräim Liivi lahes, moodustades ühiseid kalakarju kevadräimega. Seetõttu hukkub kevadräime traalipüükides hinnanguliselt 600–700 tonni sügisräime aastas. Valdav osa töönduspüügis hukkuvast sügisräimest ei ole kordagi kudemas käinud, mis on oluliseks takistuseks sügisräime arvukaks muutumisel. Selliste isendite massiline sattumine kevadräime traalpüükidesse ei ole säästliku ja jätkusuutliku kalanduse mõistes kohane.
Pärast kolhoosikorra lagunemist loobus enamik kalureid sügisräime püügil käimisest. Sügisräime saagikus on väga madal ja erinevalt kevadräimest asuvad sügisräime koelmud avamere madalikel, mistõttu on püük aja- ja ressursimahukas. Sügisräime püütakse võrguga, mis muudab püügi märkimisväärselt töömahukamaks võrrelduna kevadräimega. Ka saab sügisräime välimus võrgupüügil kahjustada, mistõttu ei soostu kokkuostja kala eest maksma küsitud hinda.
Silmas pidades sügisräime vähest osatähtsust kogu räimepüügis ja regionaalsust teeb uuring ettepaneku lubada sügisräime müüa erandina suurema kui 17 cm pikkusena. Kalale tuleks omistada geograafiline märgis, mis võimaldaks toote eristamist kevadräimest ja tagaks tarbijaskonna informeerituse.