Milliste raamatutega said mullu maha saarlased ja muhulased?

AEGADE MOSAIIK: Bruno Pao artiklikogumik viib lugeja ootuspäraselt ajalooradadele.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Saare- ja Muhumaa autorite mullu avaldatud raamatute hulgas on nii romaane, luulet, publitsistikat kui ka sisekaemuslikke rännakuid ja esoteerikat.

Koostöös Saaremaa keskraamatukogu ja Rahva Raamatuga kokku pandud ülevaade saarlaste ja Saaremaaga seotud autorite mullu ilmunud teostest hõlmab nelikümmend kaks raamatut. Lõviosa neist saab liigitada ilukirjanduse alla, kuigi päris mitmete puhul uitavad autorid žanrilisel hämarmaastikul, kus dokumentaalne sisekaemus põimub väljamõeldistega.

Mudlumi, kodanikunimega Made Luiga romaani “Poola poisid” kohta on avaldatud arvamust, et see on elust maha kirjutatud ja autor ei ole seda ka eitanud. Põnev on aga see, mida ta selle tegelikkusega peale on hakanud. Oma fännide lootusi ei petnud mullu ka maakonna raamatukogude laenutuse edetabelis aastaid trooninud Adena Sepp, kes sai valmis järjekordse suhteloo “Juhused või siiski saatus”.

 Ennekõike krimkade ja põnevikega lugejate lemmikuks tõusnud Katrin Pauts on aga varasemalt rajalt kõrvale pöördunud ja keskendunud hoopis teist laadi, rõhutatult isiklike tekstide loomisele. “Minu salajane elu: teekond algab alati kusagilt kaugemalt kui jaamast” on selle loomeperioodi uusim näide.

Tervelt kolm romaanisarja said järje teise osa näol: Tarmo Tederi “Kuuskümmend aastat hiljem: Mõtuse Jaani elu ja inimesed”, Lembit Uustulndi “Avameri. Kalamehe mõrsja” ja Harry Raudvere “Hüüdnimi Eestlane”. Raudverelt tuli ka “Pahapulli Pahalased” – väljanägemiselt lustakas lasteraamat, sisult siivutuvõitu pamflett.

Märgitud ja märkimata

Uue autorina tegi oma romaanisarjaga algust Tarmo Pikner, kes varem on välja andnud mitu orhideeraamatut ja kellel mullugi sai kaante vahele orhideede taskuteatmik. Värvidel ja lõhnadel on oma kindel roll ka tema esikteoses “Erwini võrrand. Esimene raamat: Piibutubakas”. Jaanis Prii ajalooromaanis “Taassünd Lahetagusel” saavad kokku Saaremaa koolimees ja pastor Johann von Luce ning admiral Fabian von Bellingshausen.

TEADUS JA FANTAASIA: Tarmo Pikner sai läinud aastal maha nii orhideede taskuteatmiku kui ka oma esikromaani avaosaga.

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Nii Pikner kui ka Prii osalesid oma teoste käsikirjadega ka kirjanike liidu romaanivõistlusel, kuid paremate hulka ei pääsenud. Küll aga sai kolmanda koha Eia Uusi romaan “Tüdrukune” – toorelt aus teos feminismist ja kehaga seotud traumadest – ja äramärgitute hulka mahtus ka Margus Müüri ulmeline noorsooromaan “Seitsmes kohtunik”.

AUHINNATUD: Margus Müüri romaan “Seitsmes kohtunik” märgiti ära kirjanike liidu romaanivõistlusel.

FOTO: Erakogu

Kui võistlustest juttu, siis tuleb ära mainida ka kirjastuse Tänapäev 2018. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha pälvinud ja läinud aastal kaante vahele saanud Markus Väina raamatut “Illuminati” ning Roland Tõnissoni koostatud teost “Väike Mamma”, mis ilmus tänu Äripäeva ajalooraamatu ideekonkursi võidule.

Eia Uus rõõmustas eelmisel aastal ka nooremaid lugejaid raamatuga “Seitsme maa ja mere taha”, nii nagu Liis Auväärt oma lustaka teosega “Kolmteist vahvat kollijuttu” ja Maire Forsel õpetliku looga “Parem kui kaneelisai”. 

Iseendale, ihule ja hingele

Luuleraamatuid ilmus samuti omajagu. Krafinna neljas kogu “Kasse täis linn” on sensuaalsusest pea sama tiine kui instapoetessi Nete Tiitsaare teine valimik “Murtud südamete hooldusraamat”. Kirjastuse Paljasjalg EV 100 projekti raames nägid trükivalgust Ulvi Aeru “Kui Sind polnud”, Helle Timmi “Mere tagant tulevad linnud”, Valve Reede “Reede riimid” ning Valve ja Jaanus Reede ühiskogu “Elu võlud ja valud”. Väljaantud teoste arvu poolest olid mullu kõige produktiivsemad Eet Tuule oma kolmest raamatust – “Kuristik raiesmikul”, “Päevikukütid” ja “Tiivuline tunnistaja” – koosneva sarjaga ning Enda Naaber Nipsust, kes andis välja suisa neli raamatut: “Paat ja aerud omast käest”, “Paljajalu ja unistades”, “Ööbik, laula laantele: mõtisklusi IV” ja “Valguse ja varjude aeg: mõtisklusi V”.

Sisekaemuslike või kogemusraamatute alla saab liigitada pulmaisast mägironija Andres Karu teose “Teekond tippu. Minu esimesed 51”, ettevõtja Olavi Antonsi “Minu Tenerife. Kompassiga kliimapagulane”, ettevõtja Maire Forseli “Palgatööst kõrini? Hakka ettevõtjaks! Ühe mikroettevõtja lugu, ausalt ja avameelselt”, aga ka ekspoliitik Kajar Lemberi “Jälitatava” ja muusik Margus Vaheri “Kuidas armastada naist”.

Kui orientalisti ja filosoofi Genadi Noa “Hingeside: maailm 3000” tegeleb hinge ja vaimu müsteeriumiga, siis end antropoloogiks ja biohäkkeriks nimetava Siim Landi “Metaboolne autofaagia” tegeleb inimese ihulise tasakaaluga. Päris puhast esoteerikat pakub aga mineraalide ja väekividega püünele tõusnud Tene Laulu “Tähtkujude salapära”.

Läinud aastasse mahtus ka kaante vahele pandud aimekirjandust. Mereajaloolase Bruno Pao “Ei hõbedat, ei kulda: publitseeritud jutte ja uurimusi” koondab ajalooalaseid kirjutisi, nii nagu ka Saaremaa muuseumi kaheaastaraamat ja Kalle Kesküla koostatud Kuressaare ajalugu käsitlev kogumik ning “Saaremaa rannasõnastik”. Põnev on ka Mart Veltmanderi mälestusi ja kodulugu koondav “Viirelaiu lood”.

Hingelt saarlased

Eia Uus

FOTO: Erakogu

Läänemaal sündinud Eia Uus (fotol) on ennast alati saarlaseks pidanud, kuna on läbi aastate veetnud siin väga suure osa oma elust. Ja praeguseks ongi temast saanud Saaremaa elanik. “Fakt on see, et “Tüdrukune” on suures osas Saaremaal kirjutatud raamat. Ja lasteraamat “Seitsme maa ja mere taha” ka. Kirjutasin ka Mo Saaremaasse artikli sellest, kuidas olen ennast titest saati saarlaseks pidanud ja ka raamatutes sellest kirjutanud. See on minu õnnekoht läbi elu,” lausus ta.

Markus Väina mõlemad vanemad on pärist Orissaarest ning seal elavad praegugi tema vanavanemad. Lapsena veetis Markus enamiku suvedest Orinõmme külas, sestap teab ka paljusid selle kandi eakaaslasi. Tema praegune side Saaremaaga on endiselt tugev, aga peaasjalikult tänu tüdruksõbrale, kes samuti Orissaare lähedalt pärit.

Osa “Illuminatist” on kirjutatud Saaremaal. “Teatavat mõju teemavalikul võis omada mu vanaisa huvi kõiksugu vabamüürlaslike afääride vastu. Aga raamat räägib siiski eelkõige noore inimese seiklustest maailmas, kus kõrvaltegelased esindavad teatud tänapäevaseid stereotüüpe ja ühiskonna ootusi alles ellu astuvatele inimestele. Ma kasutasin illuminaatide teemat lihtsalt selleks, et tuua teosesse teatav globaalne perspektiiv,” selgitas autor.

Tagasi üles