/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2020/02/07/12927716t1h62d7.jpg)
“Mis paneks siis noored arstid valikut Tallinna ja Tartu asemel just Kuressaare haigla kasuks tegema? Kõik hakkab pihta praktikast Saaremaal,” ütleb Tartu ülikooli dekaan Margus Lember, kes möödunud nädalal Kuressaare haiglat külastas.
Mis tooks noored arstid Saaremaale?
Tsentraliseerimine suurtesse keskustesse tundub tänapäeval paratamatu. Üks Tallinna linnapea ütles kord, et Eestile piisab ühest linnast. Võib-olla mingis majanduslikus mõttes on selles ütluses isegi ratsionaalsuse iva sees.
Samas – inimesed elavad ka mujal, suurtest keskustest kaugel, vajavad teenuseid ja vajavad neid kohapeal. See kehtib ka meditsiini kohta.
Kui rääkida meditsiini võimalikkusest väljaspool Tallinna ja Tartut, siis on see keeruline küsimus. Mille lahendamisel on osalt ka poliitilist mõõdet – pean silmas regionaalpoliitikat.
Saaremaa asub teiste kohtadega võrreldes kaugel, mere taga. Seetõttu on arstiabi – ja kvaliteetse arstiabi – kättesaadavus eriti oluline.
Hinnatud praktikakoht
Eks siin ole omad raskused. Peavad ju siinsed arstid üksi või väga väikese meeskonnaga ise probleeme lahendama, kui lähedal pole kedagi, kellega konsulteerida. Neis inimestes, kes Kuressaare haiglas töötavad, peab olema saare kangust, et vastu pidada!
Mulle tundub aga, et paremate võimaluste loomisel on Kuressaare haiglale viimaste aastate jooksul uut «vunki» juurde tulnud. Loomulikult on tähtis, et ülikoolil oleks Eestis erinevates kohtades töötavate haiglatega jätkuvalt tihedad sidemed. Tartu ülikooli vaatevinklist tähendab see koostöö eeskätt tudengite praktikaga seotut.
“Tutvudes siinsete võimalustega, saavad tudengid aru, et meditsiin on võimalik ka Saaremaal. Siin on päris haigla, päris arstid, päris patsiendid. Siin osatakse teha ja tehakse väärt tööd.” - Margus Lember
Mul on hea meel, et Kuressaare haigla praktikakohana on arstitudengite seas väga hinnas ning üliõpilased on Kuressaare haiglast praktikakohana üha enam huvitatud. Olgu märgitud, et mitte igaüks ei pääse Saaremaale praktikale – siia saamiseks on konkurss.
Eks tudengite silmis ole tähtis ka see, mis tingimusi praktikabaas neile pakub, ja Saaremaal on need tingimused tõesti head.
Selge see, et mandrilt Saaremaale tulevad tudengid praktika ajaks Arensburgi hotelli ei koli. Seega on väga oluline, et Kuressaare haigla pakub oma praktikantidele majutusvõimalust. Aina enam hindavad Saaremaa haiglat ka residendid.
Kuidas aga noori arste Kuressaare haiglasse tööle meelitada? Neil peab tekkima tahtmine Saaremaale tulla. Loomulikult soovivad noored tänapäeval töötada suurtes keskustes. Naljaga pooleks öeldes: loomaaed ja tramm on kaks eeldust, et koht elamiseks ja töötamiseks sobiks.
Hea eeldus on ka ülikool.
Mis paneks siis noored arstid valikut Tallinna ja Tartu asemel just Saaremaa ja Kuressaare haigla kasuks tegema?
Kõik hakkab pihta juba sellestsamast praktikast. Tutvudes siinsete võimalustega, saavad tudengid aru, et meditsiin on võimalik ka Saaremaal. Siin on päris haigla, päris arstid, päris patsiendid. Siin osatakse teha ja tehakse väärt tööd.
Ainult raha ei pruugi olla see, mis inimest ühte või teist valikut tegema ajendab. Olmega seotu on koostöökoht, kus haigla ja omavalitsus saavad kaasa aidata. Ja muidugi on väga oluline töökeskkond, kolleegid. Inimese jaoks, kes pole siit kandist pärit, võib tunduda veidi kõhe üksi siia mere taha, võõrasse kohta tulla. Seega peab kohapeal olema hea tiim, kes saab ja tahab talle toeks ja abiks olla. Muidugi oleks üks lahendus tulla Saaremaale mitte üksi, vaid mitmekesi. Kel kohapeal tugev sotsiaalvõrgustik, harjub ja koduneb uues kohas kergemini. Elukeskkonnana on Saaremaa ju suurepärane!
Nimi reedab päritolu
Kuidas ise Saaremaaga seotud olen? Ma ise võin end küll läbi ja lõhki tallinlaseks pidada, ent mu isa on saarlane. Juba meie suguvõsa nimi – Lember – reedab Saaremaa päritolu (saare murdes tähendab «lember» remmelgat – toim). Kuna suur osa mu sugulastest elab Saaremaal, käin siin sageli. Kuressaare haiglaga olen seotud olnud tudengipõlvest peale. Patsiendina pole ma siia siiski sattunud, küll aga tunnen paljusid Kuressaare haiglas töötavaid inimesi.
Minu esimesed külaskäigud Kuressaare haiglasse – mis toona kandis Kingissepa haigla nime – jäid möödunud sajandi 80-ndatesse. Kuulusin tudengina professor Kaljo Villako juhitud gastroenteroloogia töörühma. Tema organiseeris selles valdkonnas Eesti ja Soome koostööd.
Kuressaare haigla oli toona kuulus gastriidi- ja hüpolaktaasia (ehk laktoositalumatuse) uuringute poolest. Saaremaa gastroenteroloog Rein Tammur tegi lisaks oma igapäevatööle teadustööd ja kaitses ka oma kandidaaditöö professor Villako juhtimisel.
Praegu, aastakümneid hiljem, on mul hea meel näha, et Kuressaare haigla on täidetud väga hea sisuga. Seda nii olme kui ka tehnika poolest, millest tänapäeva meditsiin väga palju sõltub. Ja inimesed, kes siin töötavad, on fantastilised!