Kuressaare teatri suvelavastus sünnib koos kohaliku kogukonnaga

SIIN TEEME TEATRIT: Madis Kalmet ja Jaanus Laagriküll Mihkli talumuuseumis “Õitsva mere” mängupaika üle vaatamas.

FOTO: Aarne Mägi

Veebruaris suvelavastuse “Õitsev meri” mängupaika Mihkli talumuuseumi külastanud lavastaja Madis Kalmet ja kunstnik Jaanus Laagriküll leiavad, et kohalike kaasamine lavastusse annab tükile lisaväärtuse.

Madis Kalmeti sõnul on “Õitsvas meres” piisavalt eepilist haaret, armastuse draamat, romantikat, lisaks Saaremaa olustikku ja õhustikku, mida tajuvad ja mõistavad ennekõike just saarlased, eriti kaluriküla rahvas. Lavastuse algmaterjal on tema kinnitusel juba olemas, kuid dramatiseeringut tuleb veel täiendada.

“Minu lavaversiooni üheks aluseks on Andres Särevi dramatiseering. Me lähtume tekstist, mis võib inimesi tänapäeval kõnetada. Väga ajastukeskseks me ei muutu. Aga ei too ka tegevust tänapäeva, sest asja võlu ongi selles, kuidas inimesed toona elasid. Kuidas teatud asjad on alati jäänud samaks. Armastus, inimeste vahelised suhted, eluga hakkama saamine,” rääkis Kalmet. Läinud sügisel võimalikke mängupaiku otsides käis Kalmet ühes Kuressaare teatri inimestega muu hulgas ka Koovi külas August Mälgu kodutalus. Paraku ei ole lavastaja sõnul seal võimalik vabaõhulavastust teha. Kalmet märkis, et selleks, et teha teatritükk merest, ei pea mängupaik ilmtingimata mere ääres olema. Mere saab teatrimaagia abil tekitada vaatajate kujutluses.

Veebruaris koos lavastajaga “esmakordselt nii kaugel läänes käinud” kunstnik Jaanus Laagriküll ütles, et nägi Vikil väga kihvti talukompleksi. “Leidsime mängimiseks päris huvitava rakursi, mis pakub nii avarust, talumaja fooni kui ka kiviaeda. Ja samas ei sega see muuseumi igapäevast tegevust,” rääkis ta.

Laagriküll rõhutas, et kindlasti ei ole plaanis lavastusest museaali teha, kuigi selle ajastu hõng, kus “Õitsva mere” sündmustik hargneb, talle endale väga meeldib. “Eks me hakkame nüüd otsima kõige põnevamat asja teatri juures – tinglikkuse ja realismi ühisosa. See on põnev ülesanne. Koht mind igatahes väga inspireeris,” kinnitas ta.

Laagrikülli sõnul on eriti tore see, et lavastusse on kaasatud ka kohalikud inimesed. “Side kohaliku kogukonnaga on alati lisaväärtus,” lausus põhjarannikult pärit teatrikunstnik.

Värskelt Mälgu romaani läbilugenud Laagriküll kinnitas, et mere taju on tal tugevalt vereringes. “Ma olen mõnda aega elanud Lõuna-Eestis ja avastanud, et mingil hetkel vajan merekohina kuulmist. Nagu Mälgu romaani peategelane,” lausus ta.

Madis Kalmet lisas, et tema abikaasa Gita Ränk on juurtelt saarlane ja nende suveelamine asub Gita vanaema elukohas Liigalaskma külas. “Me oleme aastakümneid Saaremaal käinud ja ma olen seetõttu ka poole varbaga Saaremaast nakatunud,” rääkis ta.

“Õitsev meri” Kuressaare teatris aastal 1938

Laupäeval, 19. veebruaril, oli Kuressaare teatris Riivo Kuljuse lavastusel Aug. Mälgu “Õitsva mere” esietendus. See rannarahva, peamiselt saarlaste igapäevast elu kõigi murede ja üürikeste rõõmudega nii lähedalt käsitav teos leidis Kuressaare näitlejailt õige tabava tõlgitsuse.

Kui selle näidendi lavaletoomine igalt tegelaselt nõuab täielikku süvenemist ja kaasaelamist oma osale, siis suutsid kohalikud näitlejad seda teha võrdlemisi rahuldavalt. Näidendi suurima, Turja Laasi osa mängis hästi näitejuht R. Kuljus. Kuigi mõni jutuajamise-stseen tundus mängult venivat, parandasid seda autorilt antud lopsakad, tabavad, rahvapärased väljendused.

Nauditava tüübina esines Laasi naise Liisu osas Irja Aarma. Ka mängult oli ta kõigiti rahuldav. Samuti ka Laasi vanem poeg Klaus, kelle osa mängis Nikolai Maripuu. Laasi nooremat poega Hannest mängiv Theo Maripuu tundus leeripoisi osas liiga mehine, nii kogult kui esinemiselt, kuna autor näeb Hannest arana ja häbelikuna eriti siis, kui tal on kokkupuutumine peale leeri naabriperemehe tütre Niidaga.

Järgnevais vaatusis oli Th. Maripuu mäng hea. Sobivad olid ka Nath. Behm Klausi naisena, Aug. Tamm Suureõue Jaanina, Herm. Maripuu Pöide asunikuna, Marie Kei ta naisena, Sonja Koževnikov nende tütrena, D. Saliste Kalda Sassina ja Al. Kotkas konstaablina. Veli Aarma Saadu Aaduna oli väljenduselt usutav oma maheda jutuga, kuid jättis soovida tüübilt. Sellevastu Aadu tütar Taali, keda mängis Selma Sepp, oli väga hea. Ta oli meeldiv kujult ja nauditav mängult. Sama peab mainima ka Suureõue Jaani tütre Niida osa mängija Adja Kuljuse kohta. Ta sobiv kuju ja ladus mäng aitasid luua tiheda sideme lava ja rohkearvulise publiku vahel, kes polnud kitsi kiiduavaldustega.

“Õitsev meri” kujuneb jällegi tõmbetükiks nii Kuressaare teatris kui ka teatri ringreisetendusil Saaremaal.

Päewaleht, nr. 51, 21. veebruar 1938

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles