/nginx/o/2019/03/29/11907162t1hf236.jpg)
“Ka sigade Aafrika katku puhul leidus tegelasi, kes haigust ega selle levimisega kaasnevaid ohtusid tõsiselt ei võtnud, praktikas kehtestatud nõudeid eirasid ja eesmärke põlastasid,” kirjutab kauaaegne jahimees ja jahindustegelane Erki Aavik.
Inimese koostöö... viirusega
2. aprill 2020, 00:22
Hiljuti, alates 2014, jõudis Eestisse sigade Aafrika katk (SAK), mida põhjustas vastav viirus, SAK-viirus. Asi oli tõsine, jahimehed rassisid mitu aastat metsades ja soodes, passisid põllupeenral ja piirasid paremaid paiku igal pool, kus metssigade peale sattumine võimalik oli. Saaremaa ja Muhu jahimehed ja -naised olid sigade küttimisel teadagi esirinnas, nii suhte- kui ka absoluutarvude poolest ning saartel püstitati arvatavasti nii mõnigi üle-eestiline või koguni üle-euroopaline küttimise rekord, kuid olukord oli liialt tõsine, et lasta sportlikul mõõduvõtmisel võimust võtta.
“Pandeemia ehk haiguspuhang on viiruse ja inimese koostoimel tekkiv nähtus. Jupikesel valkudega ümbritsetud nukleiinhappel ei ole jalgu ega tiibu. Esialgu.”
Sigade “väljaküttimise” mõte oli nakkusele piir panna: kui ei ole sigu, kes nakatudes haigust üha edasi viivad ja aina uusi sigu nakatavad, siis loobub isegi viirus varem või hiljem. Ka SAK-i puhul oli tegemist pandeemiaga, sest viirus ja sellega koos mõistagi haigus kulges lääne- ja lõunapoolsest Euroopast meile üha lähemale, külastades peaaegu kõiki maid ja rahvaid, kelle juures metssigadega maade jagamine märkimisväärne on olnud.
Ega’s kärbes üle väina lenda!
Ka SAK-i puhul leidus tegelasi, kes haigust ega selle levimisega kaasnevaid ohtusid tõsiselt ei võtnud, praktikas kehtestatud nõudeid eirasid ja eesmärke põlastasid. Sigalad suleti, loomakesed-vennakesed tapeti ja põletati. Kuna inimestele ohtu ei olnud, siis ei pööranud peale asjaomaste isikute, jahimeeste ja seakasvatajate, keegi sellele kõigele kuigivõrd tähelepanu. Oleks pööranud, oleks tänast inimesi murdvat viirust palju rohkemate inimeste poolt palju varem palju tõsisemalt võetud. Oleks...
Sigade katku puhul võtsid samuti üsna paljud sõna, ka need, kellel suurt midagi öelda polnud. Ega’s inimloomus nii ruttu muutu! Kuid nii mõnigi asjalik arvamus jäi tähelepanuta või sattus koguni kriitika alla.
Näiteks arvasid ka meie omad saarlased esialgu, et jutt sellest, kuidas SAK levib putuka ja linnu jalagi küljes, on täielik jama – ega’s kärbes üle väina lenda! Aga nähes loomseid jäätmeid käitleva firma autot koos kabiinis lendleva mustmiljoni kärbsega pool päeva Auriga parklas seismas, jõudis nii mõnigi oma kujutlusvõimega sinnamaani, kuhu taiplikumad olid jõudnud varem. Viirus levib saapa ja auto ratta küljes, lendavatest olenditest kõnelemata, kaubaaluse ja jäätisepaberi küljes, pakiautomaadi sõrmistiku ja sularaha, lille- ja rehavarre vahendusel.
Oli ka vandenõuteoreetikuid ja on siiani: miks ei leitud SAK-i nakatunud metssigu Muhust ega Hiiumaalt? Sest et seal polnud sigalaid! Ja üldse – SAK puhkes metssigade hulgas alati seal, kus mõni sigala läheduses oli... Kas see statistiliselt tõesti nii oli, see jäägu vastavate isikute selgitada. Igaljuhul oli kahju majandusele nii või teisiti suur, sest pole tähtis, kes ja kui palju sigalaomanikele maksis, tõsiasi on, et hulk väärtuslikku inimeste toitu põletati lihtsalt ära ja maksumaksja maksis selle ühel või teisel viisil kinni.
Küllap leidub neid, kes praeguse pandeemia võrdlust mingi sigade haigusega pahaks panevad, aga pole midagi parata, põhjuseks on mõlemal puhul viirus. Nagu ütles üks nobelist, kui temalt viiruse kohta küsiti: “See on jupikene DNA-d, mida ümbritsevad halvad uudised.”
Kui DNA juba jutuks tuli, siis – suuremal osal inimestest läheb järg käest ära juba selle koha peal, kui selgub, et meid võivad rünnata – ja tappa! – RNA-viirused ja DNA-viirused, aga siit alles huvitavaks läheb! Juhul muidugi kui viirused ja elusloodus üldse köidavad – isegi selles pole asjatundjad kokku leppinud, kas viirust elusorganismiks pidada või mitte!
Tavaliselt on halbades asjades muidugi süüdi juudid ja vabamüürlased, või siis Putin, viimasel ajal ka Trump... Kui mõnel isikul või seltskonnal oleks võim viirusi taltsutada, oleks tõesti kuri karjas. Aga esialgu veel ei ole. Praegu käivad laias maailmas tuhandetes laborites katsed, kuidas kõnealust vähemalt tõrjuda. Jälgin minagi lähedaste kolleegide vastavaid pingutusi hoopis teiseks otstarbeks sisustatud laboris. Ja tsiteerin Eesti ühe tähelepanuväärsema ornitoloogi ja ökoloogi Arvo Kullapere mõtisklust karantiiniolukorras: “Nahkhiirtele mõeldes – kas see mitmekesisus on ainult hea ja imetlusväärne?” Muidugi on need tema sõnad mõeldud parafraasina, kuid inimlike tungide puhul on asi tõsine.
Peame piirangutega leppima
Kogu selle jutu sõnum on, et pandeemia ehk haiguspuhang on viiruse ja inimese koostoimel tekkiv nähtus. Jupikesel valkudega ümbritsetud nukleiinhappel ei ole jalgu ega tiibu. Esialgu.
Kuna inimesi metssigade kombel välja küttida ei ole vist hästi võimalik (vähemalt ei oleks see plaan kuigi populaarne), siis peame leppima piirangutega. Ja mitte pelgalt leppima, vaid neid tõsimeeli järgima, sest see on täna meie ainus võimalus iseenda ja oma lähedaste kaitseks midagi teha.
Meenutagem, millise vaimustusega reklaamiti Kuressaaret kui spordipealinna. Mõte ei olnud ju iseenesest halb, kuid vaimselt nõder ainulaadse ajaloolise asumi jaoks. Inimlike hetketungide ja -naudingute võrdluses suuremate väärtustega jäävad madalamal tasemel sageli peale nood esimesed.
Siiski, erandkorras – kõik, kes ei suuda oma kettagolfist või mõnest muust seltskondlikust mängust mõneks ajaks loobuda, võiksid meeles pidada – süüdlasi otsimata ja neile viitamata –, milliste pealtnäha juhuslike sündmuste ahela tulemusena on meie väikesel maalapil aktuaalse viiruse-haiguse laastamistöö naabritega võrreldes mitme suurusjärgu võrra hävitavam?!