/nginx/o/2017/08/21/7015787t1he284.jpg)
/nginx/o/2019/06/06/12235734t1hd397.jpg)
“Kiirete kolossaalsete muutuste võimaluse välistab inimloomus ise,” kirjutab majandus- ja muusikaharidusega saarlane Erki Aavik. “Kui esimene ehmatus möödas, loksub elu jälle vanasse voolusängi.”
Uus elukorraldus ehk Penskarid ja maakad jäävad mängust välja!
Ootuspäraselt loeme erinevaid arvamusi sellest, milliseks kujuneb meie elu siis, kui see “karantiinijama” tõepoolest ükskord lõppema peaks. Tingivat kõneviisi kasutan sellepärast, et nii mõnigi arvaja ähvardab meid praeguse seisukorra püsivuse või koguni lõplikkusega. Ja et siis (millalgi...) pole enam kuigivõrd alles meist enamiku töökohtadest, heaolust.
Muutumatu põhiolemus
Juudi rahva järjekordne märkimisväärne esindaja, ajaloolane ja kirjanik Yuval Noah Harari kirjutab raamatus “Homo Deus. Homse lühiajalugu” (eesti keeles Anu Põldsami tõlkes 2018) tänapäeva inimese suhtumisest: “Kui näljahäda, haiguspuhangud või sõda meie kontrolli alt väljuvad, tunneme pigem, et keegi on midagi tuksi keeranud, ning me kutsume kokku uurimiskomisjoni ja lubame, et järgmisel korral saame paremini hakkama!”
“Mõnigi arvaja ähvardab meid praeguse seisukorra püsivuse või koguni lõplikkusega. Ja et siis pole enam kuigivõrd alles meist enamiku töökohtadest, heaolust.”
Seda võrdluseks meie erinevate aegade eellastega, kes tunnistasid kõrgemaid või vägevamaid, igal juhul tundmatuid ja inimese mõju alt väljas olevaid jõude, kes kõiki hädasid kõuest katkuni inimestele kas karistuseks ja õpetuseks või lihtsalt kiusuks ja oma meelelahutuseks kaela saadavad.
Järgnevalt näitab Harari inimkonna tänast olekut veel konkreetsemalt: “Esimest korda ajaloos sureb rohkem inimesi liigsöömise ja vanaduse kui alatoitumuse ja nakkushaiguste tõttu.
Ning küsib kokkuvõtteks: „Seega kuigi presidentide, tegevjuhtide ja kindralite päevakava on endiselt täis majanduskriise ning sõjalisi konflikte, võib inimkond ajaloo kosmilisel skaalal siiski pilgu üles tõsta ja uusi horisonte otsima hakata. Kui meil õnnestub näljahäda, taudid ja sõda tõepoolest kontrolli alla saada, mis asetub siis nende asemel inimkonna päevakava etteotsa?”
Küllap saab millalgi kasutamisküpseks vaktsiin, küllap ka ravi. Ja küllap areneb nii see viirus kui tulevad ka uued. Ehmatusest hoolimata ja juhul, kui ohtu tõsiselt võetakse, ei muuda isegi nii laiaulatuslik ja mõjukas nähtus inimese põhiolemust ja seega inimkonna elukorraldust. Pigem võib praegusele olukorrale vaadata teisest otsast.
Kümmekond või pisut rohkem aastat tagasi kuulutas ühe tuntud Eesti ettevõtte juht, et kui asja ei saa Skype’i vahendusel ajada, siis see asi ei väärigi ajamist. Kui see päriselt nii oleks, siis ei mõjuks ju praegused piirangud meie majandusele nii tugevasti. Nojah, see on nähtuste ja seoste liigne lihtsustamine, kuid mõtteviisina kasulik. Niisiis tuleks pigem küsida, kuidas imetlusväärne e-riik ja e-ühiskond nii suure jõnksu tegi?
Rumal klišee
Pealkirjas viidatud penskarite ja maakate hukk on rumal klišee ning kõlbab sellisena meid tabanud haiguspuhangu ja sellele järgneva üle mõtisklemise eeskujuks väga hästi. Pean silmas nende ennustajate sõnumit, kes kuulutavad suuri ja pöördumatuid muutusi.
Esiteks ei ole penskarid ja maakad enam ammu enesestmõistetavalt ja igal juhul internetivälised ja seega ajaloolised elukad. Nii mõnelgi peenel linnasaksal vajub suu ammuli, kui ta tänapäevast põllu- või laudatehnikat juhtub nägema. Teiseks on tänased-homsed pensionärid viimase veerandsaja aasta jooksul olnud aktiivsed võrgumaailma kasutajad ja sageli selle loojad-ehitajad. Kolmandaks ja vahest kõige tähtsamaks on asjaolu, et ka kahekümne viie aasta eest sõltus inimese olemusest ja hoiakutest ning mitte tema vanusest ja staatusest see, kas ta kasvama asunud virtuaalmaailma omaks võttis või mitte. Vanus ja elupaik kõlbavad hinnangute andmiseks vaid eelarvamuste toiduna.
Nii kiirete kolossaalsete muutuste võimaluse välistab aga hoopiski inimloomus ise. Kaks maailmasõda pole inimkonnale midagi õpetanud. Saja aasta tagune Hispaania gripp ega XXI sajandi algupoole SARS ei pannud inimkonda mõnede teadlaste ja üleilmsete organisatsioonide hoiatusi kuulama. Venemaa rünnakud Gruusiale ja Ukrainale pole õhtumaistele poliitikutele midagi õpetanud. Koledad pildid suitsupakkidel ei huvita sadu miljoneid suitsetajaid, isiklikud rängad pohmelused ei tooda kuigi suurel määral karsklasi. Nii et kui esimene ehmatus möödas, loksub elu jälle vanasse voolusängi. Enam-vähem. Aga kas see on hea või halb, see jäägu igaühe enda otsustada.