:format(webp)/nginx/o/2020/04/17/13059984t1he179.jpg)
Jambo, habari! (“tere” suahiili keeles)
Esimene eksootika jalutab meile vastu otse Nairobi lennujaama naabruses. See on kaelkirjak. Postkaardilt ja pildiraamatust teame neid kõik, aga kui seda looma oma silmaga näed, siis tundub ta kõike muud kui reaalne. Nii veider, ilus ja mõistatuslik ühekorraga.
Reis Keenia pealinna on toonud meid läbi Helsingi ja Doha, ning kui maandume, on väljas suvi, paarkümmend kraadi ja peale – mitte liiga kuum, vaid igati talutav.
Meil aga on jõuluvorstide maitse veel meeles.
Karibu (“tere tulemast” suahiili keeles) on esimene sõna, mille mällu talletan. Kõlab hästi. Mustal mandril olen esimest korda, kui mitte arvestada kümne aasta tagust reisi Madagaskarile. Aafrika on lihtsalt teistsugune ja sinna tasub minna, minna avatud meelega. Kes pelgab turvalisuse pärast, teadku: siin on hulk riike, kus ennast hästi ja ohutult tunda, peaasi, kui ise oled inimene ja arvestad võõraste tavadega.