/nginx/o/2011/03/29/548217t1h7349.jpg)
/nginx/o/2020/04/01/13035603t1h5372.jpg)
"Meil on hakatud ametnikesse suhtuma kui pühadesse lehmadesse, kes millegi eest ei vastuta ja võivad rahumeeli teha, mida ning kuidas tahavad," kirjutab pensionär Mati Pallasma.
Mati Pallasma ⟩ Pühad lehmad Eesti riigis
/nginx/o/2011/04/05/11988727t1hc495.jpg)
Pole lõplikult kindel, kas koroonaviiruse tõid Saaremaale itaallased, serblasest mängukohtunik, kes jäi haigeks, kuid võis olla nakatunud juba siia tulles, või mõni välismaal käinud kohalik. Loomulikult oleks viirus jõudnud ka ilma nende mängudeta nii Saaremaale kui ka Võrru ja mujale – rahvas ju liigub –, kuid kindlasti poleks see toimunud nii plahvatuslikult. Saaremaal poleks ka haigestumus olnud nii suur.
Lühikese aja jooksul on tegemist juba teise riigiametiga, mille juhid pole oma valdkonna juhtimisega toime tulnud. Ühel juhul (terviseamet) ei tehtud midagi, teisel juhul (veterinaar- ja toiduamet) oldi liiga aktiivsed. Tagantjärele on mul jäänud mulje, et veterinaar- ja toiduamet otsis baktereid sealt, kus neid võib-olla polnudki, vähemalt mitte ohtlikul määral.
Oli ju nulltolerantsi nõue ameti oma väljamõeldis, euronorme ei ületatud, ka esialgu väljakuulutatud surmajuhtumid polnud seotud selle bakteriga. Kadusid VTA juhid ja ministeeriumi kantsler Lemetti – ning kadus ka bakter.
“Juba austusest haigestunute kannatuste ja elujätnute vastu ei tohi aga juhtuda, et süüdlased jäävadki karistamata.”
Kui listeeriajuhtumi korral jäid VTA juhid ja maaeluministeeriumi kantsler vähemalt kohast ilma, siis praeguseni pole kuulda olnud terviseameti juhtide vastutusele võtmisest. Millegipärast on meil hakatud ametnikesse suhtuma kui pühadesse lehmadesse, kes millegi eest ei vastuta ja võivad rahumeeli teha, mida ning kuidas tahavad. Neid ei tohi ei arvustada ega kritiseerida, veel vähem rääkida vajadusest neid vastutusele võtta.
Neil päevil ilmus teade, et siseminister premeeris oma alluvaid, kes on koroonavastase võitluse eesliinil. Seda võib võtta nii ja naa – hea töö väärib kindlasti äramärkimist, kuid võimalus, et premeeritavate nimekirja võivad aja möödudes sattuda ka praegused tervishoiuameti juhid, kes Saaremaale ja Võrru selle häda kaela tõid, on hirmutav.
Kahjuks ei kao koroonaviirus ka pärast seda, kui epideemia tekkimisele kaasaaidanud süüdlastele koht kätte näidata. Juba austusest haigestunute kannatuste ja elujätnute vastu ei tohi aga juhtuda, et süüdlased jäävadki karistamata.
Viimasel ajal on ajakirjanduses siiski avaldatud arvamust, et terviseameti juht peaks tagasi astuma. Tagasiastumine pole karistus, vaid oma teo enesekriitiline hinnang, mis on aktsepteeritav vaid juhul, kui seda tehakse vahetult pärast oma eksimusest arusaamist ning mis pole kaasa toonud raskeid tagajärgi. Terviseameti asjatundmatus on läinud ühiskonnale liiga palju maksma, et leppida vaid nende krokodillipisaratega.