Ungari kirjanik kirjutas novelli koroonaviiruse-aegsest Saaremaast

FOTO: Saarte Hääl

György Dragomán (sündinud 1973. aastal) avaldas hiljuti uudiste portaali index.hu veergudel lühinovelli "Lennukipomm" (algupäraselt Szárnyasbomba), mille tegevus leiab aset koroonaviiruse tõttu suletud Saaremaal. Tema sulest on ilmunud ka 2016. aastal ekraniseeritud romaan "Valge kuningas", mis on ka eesti keelde tõlgitud.

György Dragomán on Transilvaaniast pärit ungarlane, kes kolis 1988. aastal elama Ungarisse.

Tema läbielatud kogemustest Nicolae Ceaușescu aegses Rumeenias on saanud ainest maailmas tunnustust kogunud teos "Valge kuningas", mis jutustab noore poisi läbielamistest ja mehistumisest diktatuurirežiimis ajal, mil peategelase isa on poliitvangina vangilaagris.

György Dragomán on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, teiste seas nii Sándor Márai nimelise kirjandusauhinna kui ka József Attila nimelise kirjanduspreemia. Tema jutustusi on avaldatud muuhulgas nii The New York Timesi, Le Monde´i kui ka Neue Zürcher Zeitungi veergudel.

Dragománi eelistatud kirjanduslik vahend on kirjeldada Ida-Euroopa ajaloost pärinevaid poliitilisi küsimusi lapsepilgu kaudu.

Lühijutustus sündis uudisteportaali index.hu avaldatava uue jutustuste kogumikuga seotud kirjandusliku töökoja raames, kus kirjanikud lõid neid huvitavatest päevakajalistest uudistest ainest võttes jutustuse.

György Dragománi inspireeris maailmast ära lõigatud Saaremaa olukord niivõrd, et ta kirjutas lühijutu valmis paari tunniga, vaheldumisi kirjutades ja Saaremaa kohta lisainfot hankides.

Dragomán ei ole Saaremaal käinud, kuid on osalenud 2014. aastal Prima Vista kirjandusfestivalil Tartus.

Novelli "Lennukipomm" tegevus leiab aset Sõrve poolsaarel, kus Lauri, kellel vahetult enne saarte ja mandri vahelise liikluse sulgemist õnnestus Saaremaale pääseda, meenutab 25 aasta taguseid sündmusi.

Saaremaale on Lauri tagasi toonud kunagise armastatu Reeda telefonikõne, milles Reet palub Laurit kohtuda koroonaviirusesse nakatunud Jaaniga.

Huvitaval moel asetub äsja avaldatud lühijutt omalaadsesse mustrisse Eesti-Ungari kirjanduskontaktides, kuna umbes sada aastat tagasi kirjutas tuntud ungari kirjanik Mór Jókai samuti ühest Eesti saarest oma Ungru krahvist rääkivas teoses "Hiiu torn", millest Tallinna ungari instituut lõigu videosse luges ja äsja sotsiaalmeedias avaldas.

Jääb üle vaid loota, et järgmine samalaadne samm meie rahvaste ühises kirjanduselus ei sünni sedavõrd erakorralise sündmuse mõjust kantuna.

Lennukipomm

Lauri vaatas merd, Sõrve majaka vari ulatus peaaegu rannani. Ta pistis käe seljakotti, sobras klaaspudeleid ning võttis juhuslikult ühe välja. Keeras korgi pealt ja tahtis ühe sõõmuga tühjaks juua, kuid magusa aniisilikööri maitset ta ei oodanud. Lauri hakkas köhima, sest jook jõudis kopsutorru, põletas valusalt teed tema rinnakorvi.

Ta keha oli valust kõveras – miks kurat peab minibaari panema likööri?! Seda mõeldes tuli talle meelde, et siiani on siiski kõik korras, kui rumm teda köhima ajab. Ta jõi lõpuni, köhis taas, pööras selja ja viskas klaasi majaka poole.

Vise õnnestus hästi, võib-olla isegi liiga hästi, vihahoos heitis tema käsi nii nagu ta koondisemängija aastatel, ja ta teadis, et see hakkab homme valutama. Pudel lendas vastu majaka musta välisseina, ei plaksatanud, vaid plahvatas kildudeks, teravalt nagu püssipauk.

Ei oleks tohtinud tagasi Saaremaale tulla. Ta lahkuski siit mõttega, et heameelega enam oma jalga siia ei tõsta. Lauri ei olekski tulnud, kui poleks saanud Reeda häälsõnumit: "Jaan jäi haigeks, tema kopsude pärast ei olda kindlad, kas ta elab selle üle!"

Jaan tahaks veel korra Lauriga rääkida, praamid võtaksid veel peale, kui ta kohe tulema hakkab, jõuab veel pärale.

"Päriselt, kas pärast kahtekümmend viit aastat tuli Jaanile midagi tähtsat meelde, just nüüd, just nüüd tahab ta minuga veel rääkida ja sina, minu armas, kas sul ei ole mulle tõesti midagi öelda? Ta jäi haigeks, no mis siis, minu poolest võiks ta isegi ära surra!" hüüdis Lauri, põeta oma haiget, selleks ongi sinust õde saanud. Mõtteisse ilmus samas see tiibstabilisaatoritega lennukipomm, selle must, metalne kest, ning kuidas ta betoonlahmakat käes hoides sammub aeglaselt pommi poole, vinnab kamaka pea kohale ja põrutab selle täie jõuga vastu pommi.

Ta pistis taas käe seljakotti, seekord jälgides, millise pudeli sealt kätte saab. Viina, mille muu. See pomm on vahest veelgi seal metsavälus, seal kuuskede vahel, lagendikul, mis tegelikult ei olegi õige lagendik, vaid pigem kinnikasvanud mürsulehtrite kogum. Sealsamas, kust nad selle Jaaniga üldse leidsidki.

Selge on, et nad ei oleks saanud metsa minna. Reeda isa, kes sellal majaka renoveerimise kallal töötas, ütles neile selgelt, et mets on senini viiekümne aasta vanuseid lõhkemata pomme täis ja ta lööb nad maha, kui peaks kuulma, et nad julgesid metsa minna, püsigu nad kenasti rannas.

Viin maitses hästi, uhas alla lääge liköörimaitse, aga tuletas samas meelde desinfitseerimisvahendit, mida ta pärast haigla külastamist hotellis kasutanud oli, ning selle, kuidas ta hõõrus oma käsi, oma nahka, kuigi haiglas oli seljas kaitseriietus ja ees kaitsemask.

Ta ei oleks tohtinud sinna minna, ei oleks tohtinud lubada Jaanil end taas mingisse lollusesse tõmmata. "Tean, et sa oled ikka veel sama arg, vennas," kraaksatas Jaan korisedes telefonitorru, mille Reet Jaanile ulatas, kui Lauri pärast Saaremaale jõudmist helistas. Sa ei julge siia tulla, aga muidugi läks Lauri ja lasi Reedal end salaja haiglasse sisse sokutada. Nii nagu vanasti, lasi ta nüüdki Jaanil määrata, mismoodi nad teineteisega mõõtu võtma peavad.

Reet armastab neid mõlemaid sama palju, nad on nii sarnased, otsekui kaksikud, ja tüdruk ei suuda nende vahel valida, otsustagem siis ise, kumb Reeda endale saab. Jaan ütles nõnda ehitusprügi ja betoonitükke täis konteineri kõrval seistes, haaras seejärel ühe suurema kamaka ning hakkas seda pea kohal hoides aeglaselt lagendiku poole liikuma.

Lauri võttis viinapudeli, viskas sellegi torni poole. See vise õnnestus veel paremini, võis kindel olla, et ta õlaliiges valutab homme hommikul sama palju kui pärast operatsiooni. "No mis siis, keda see huvitab, keda kuradit see huvitab!" hüüdis Lauri. Sama hüüdis tollal Jaan Laurile, Lauri karjus ju, et ära ole loll, see ei ole mäng, see on eluohtlik.

Lauri näeb, kuis Jaan jookseb pommi poole, seisatab viivuks ja virutab betoonilahmaka seejärel pommi otsa. "Nii teeme, kuni üks kas alla annab või kaob. Sinu kord," lausus Jaan.

Tal jätkus jaksu vaid kaheks käiguks, teisel korral ei suutnud ta isegi sundida oma jalgu liikuma, kuidagi õnnestus tal end pommini sundida, kuid betoonitüki viskamiseks ei olnud ta enam suuteline. Talle meenus Jaani nägu, tema irve, kuidas ta irvitades hiivas kolmanda korragi betoonikamaka pea kohale ja paiskas selle vastu mustavat metalli.

Jaan suutis isegi kaitsemaski all tavapäraselt irvitada. "Nii et sa ikkagi tulid," ütles Jaan. "Tead isegi, mida ma sulle öelda tahan," jätkas ta korinal. "Teadsid juba tollal, et see ei olnud õige pomm, või noh, õigemini oli, aga demineerijad olid selle juba kahjutuks teinud. Varastasin selle kasarmust ja viisin tagasi metsa, aga vähemalt sina said siit minema tõmmata, muidu oleksid siia igaveseks jäänud, kui oleksid mind võitnud."

Lauri pööras pilgu metsalt, vaatas vett, torni, merd. Ta mõtles Reeda naeru peale ja sellele, et kuigi see kõlas samamoodi kui kakskümmend viis aastat tagasi, ei tundnud ta seda kuuldes enam midagi.

Mõtles pommi tiibstabilisaatorite peale ja sellele, et rooste on juba kindlasti end neist läbi närinud. Saaremaa on karantiinis, ta peab kauaks ajaks saarele jääma. Aga ükskord lõpeb see kõik, siis läheb ta siit ära ning ei ole ühtegi väge maailmas, mis saaks teda sundida siia naasma.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles