SUUR MAA, SUURED ASJAD ⟩ Uus kooliaasta Pariisis, Londonis ja Kuressaares

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Üle-eelmisel ja eelmisel kümnendil saatsid paljusid rahvusvahelisi üritusi häälekad meeleavaldused, olgu siis maailma juhtivate tööstusriikide G7 tippkohtumisi või Euroopa Liidu ülemkogu. Neid, kes meelt avaldasid, nimetati uudistes üldistatult “globaliseerumise vastasteks”. Nüüdseks on need mõjud jõudnud valdavalt populistlike poliitiliste jõudude kaudu parlamentidesse ja valitsustesse, aga ega hambapastat ühegi valemiga tuubi tagasi topi.

Demokraatlik ühiskond pakub võimalusi igasuguste asjade vastu (või ka poolt) meelt avaldada. Ent üleilmastumise vastu seismises on paras annus irooniat. Needsamad inimesed võtsid meelsasti järjest rohkem kasutusele nutitelefone, äppe ja (sotsiaal)meedia platvorme. Meeleavalduse korraldaminegi on ju moodsaid kommunikatsioonivahendeid kasutades hõlpsam.

Interneti plahvatuslik levik, inimeste (ja isegi asjade) võrgustumine tähendab vältimatult globaliseerumist, tahame me seda või ei taha. Koroonakriis omakorda võimendab seda, sest ehkki riigid võivad oma füüsilisi piire sulgeda, nagu eriolukorra ajal nägime, ent elu kolib seda enam internetti ja seda enam on üleilmastumine midagi loomulikku. Ja see omakorda tekitab nähtuse, mida võiks nimetada globaalseks avalikkuseks.

Kuidas see uus avalikkus töötab? Näiteks nii. Vaatad õhtul “Aktuaalset kaamerat” nagu vanasti ja kuulad, kuidas Prantsusmaal või Ühendkuningriigis või Lätis valmistutakse uueks õppeaastaks. Korraga tajud, et mured ja väljakutsed, mis Pariisi, Londoni või Kuressaare elaniku ees seisavad, on laias laastus täpselt samad! Kuidas korraldada lapse ja iseenda elu koroonaviiruse tingimustes? Kas laps tuleb iga aevastuse pärast koju jätta? Kas teda ühistransporti ikka võib saata? Millal tuleb kooli mask kaasa panna? Ja nii edasi. 

“Me peame õppima selle koroonaviirusega elama,” räägib valitsuse teadusnõukoja juht, viroloog Irja Lutsar üle päeva. Võib kindel olla, et kuni toimivat vaktsiini veel pole – ehkki üle ilma tehakse enneolematuid jõupingutusi selle turule toomiseks –, edastavad erinevad teadlased erinevates riikides laias laastus sedasama sõnumit. Just see saab olema raskeim õppetükk tänavusel kooliaastal, mis puudutab ühtviisi meie lapsi ja meid endid.

Kool on lähim päevakajaline näide, kuid maailma toimimise rütm on üldse järjest ühtlasem. Kui me seda aktsepteerime, ja terve mõistus ütleb, et peaksime aktsepteerima, siis saame hakkama nii eeltoodud õppetüki kui ka muude ülesannetega.

Eestis tegutseb igasugu iduettevõtteid, kes põhimõtteliselt elavadki juba tulevikus. Olen paari sellisega viimasel ajal kokku puutunud. Näiteks tehisintellekti manipuleeritud videoid ja väärinfot tuvastava tarkvaraga tegelev Sentinel või inimeste tehisminasid (virtuaalidentiteete) arendav 

Wolf3D. Viimasel õnnestus äsja saada investoritelt 1,2 miljoni eurone rahasüst. Ehkki nende tegevused puudutavad endiselt ka arvutimänge, on seesugused “mängud” järjest enam päriselu osa, millega puutuvad kokku ka need inimesed, kes ise iialgi ühtegi mängu ei mängi.

Niisuguste uute asjade tundmaõppimine ja nendega elama õppimine kuulub vältimatult üleilmastunud maailma juurde. Kooliaasta alguses on hea meelde tuletada, et elukestev õpe pole mingi sõnakõlks ja asi iseeneses, vaid miski, mis on meie kõigi elu loomulik osa.