/nginx/o/2019/07/19/12381066t1h954e.jpg)
“Et Ida-Saaremaa nii põnev võib olla, poleks ma enne 20. augusti 12-tunnist bussimatka eales arvata osanud, ehkki ise sünnist saadik orissaarlane olen,” kirjutab Elo Lember.
Imeline Ida-Saaremaa – rikka ajalooga paik
Kõik algas paar nädalat tagasi lapsepõlvesõbra Vika Vissi õhinat täis telefonikõnest ja kutsest tulla tema esimesele iseseisvalt korraldatatud reisile. Määravaks sai Vika lause, et tal on uuesti silmad särama löönud, eriti pärast inspireerivat Lõuna-Eesti teistmoodi avastamist.
30-kohalise bussi täitnud igas vanuses reisijate teekond algas Kuressaarest kell 10 hommikul. Marsruut jäi esialgu saladuseks. Ilmaga meil vedas ning kui palju uut ja huvitavat me teada saime! Esmalt tutvusime Kaali lähedal Grepi tuulikuga, mille eripäraks on kõrge kivijalg. Siinmail taastavad pukktuulikuid hiidlastest meistrid, üks rahastaja on aga Saaremaa vodka tootja.
Traditsioonilise vaatamisväärsuse Kaali järve juures arutlesime meteoriidi langemise suuna üle. Väidetavalt oli see ida ning eelkõige sellise suuna tõttu võis meteoriit olla kogu Põhjala edasise elu määraja.
Juhuslikult avastatud kalmistu
Reis jätkuski ida poole ning edaspidi oli kõik ebatraditsiooniline ja üllatav. Valjalas liitus meiega sealse kooli legendaarne ajalooõpetaja Ester Vaiksaar, suurepärane jutustaja. “Kui algul tundub, et siinkandis suurt midagi vaadata pole, siis tegelikult jääb isegi päevast väheks – siinne ajalugu on lihtsalt nii rikas,” kinnitas Ester.
Kõigepealt vaatasime üle Valjala linnuse, mis on rahapuuduse tõttu üsna samas seisus, kui aastakümneid tagasi, ehkki koht vääriks kasvõi ligipääsutrepi uuendamist. Eestlaste linnused olid rajatud üsna soistele aladele, et need vallutajatele raskesti kättesaadavaks teha. Ristiusu tule ja mõõgaga toojad olid eestlaste suhtes pisut leebemad kuni Jüriöö ülestõusuni 1343, mil algasid karmid karistusaktsioonid. Pole siis raske arvata, miks eestlased erilised kristlased pole – vägisi armsaks ei saa.
Enne Valjala kirikusse jõudmist möödusime Valjala vanast kalmistust, mille kordategemine sai alguse juhuslikult avastatud kalmukivide tükkidest ning milles meie võõrustajal oli märkimisväärne roll. Vene ajal lükati sellised kohad buldooseriga siledaks.
Esimesena maeti sellele kalmistule maetud kohalik mõisnik, kes oli surnud 1771. aastal ja maetud algselt kiriku põranda alla. Ta ise olnud ka Katariina II ukaasi, et alates aastast 1772 enam kirikutesse või kirikuaedadesse matta ei tohi (polevat sanitaarne), seadustajate seas.
Käisime ka Lööne soos. Selgus, et 1946. aasta talgutega koguti vaikimisi raha hoopis Valjala rahvamaja jaoks, mis kerkis praegusesse kohta 1939. aasta (!) projekti järgi lõpuks 1950. aastal. “Saaremaa valss” kukkus aga hoolimata propagandistlikust tellimustööst kenasti välja.
Järgnes maiuspala: sõitsime mööda kohast, kust mullu leiti väga haruldane 175-grammine 3.–4. sajandist pärit kuldehe. Kuulasime, suu ammuli, jutustaja vahetuid muljeid. Veel saime teada, et kui mõnd kohta ümbritsevad õudusjutud, on need omal ajal teadlikult välja mõeldud – uudishimulike eemale peletamiseks. Seetõttu on haruldased leiud veel tänapäevalgi võimalikud.
Pärast ülipõnevat Valjala tuuri võtsime Kahtla kandist peale järgmise giidi, keeleteadlase Jaan Õispuu. Randvere külast pärit, viis ta meid esmalt keelemees Johannes Aaviku sünnikohta samas külas. Uskumatuna kõlas lugu sellest, kuidas 40 aastat tagasi õnnestus Rootsi pagenud Aaviku sünnikohta bareljeefiga mälestuskivi püstitada. Idee autor, meie ladusa jutuga giid oli tollal Tartu ülikooli tudeng. Ta ei osanud aimatagi, millist “hallist kivist läbiminekut” see nõuab ja et kohalik kolhoosiesimees seetõttu ametist ilma jääb.
Jalutasime järgmisse müstilisse paika, Asva linnuse juurde, mis teejuhita jääks leidmata. Asva on pronksiaja (800–600 eKr) oluline tähis, mis võis maha põleda just idast kaela langenud meteoriidi tõttu.
Päeva esimese poole lõpetasime Laimjalas “Saaremaa valsi” sõnade autori Debora Vaarandi kunagise elukoha ja tema 2016. aastal avatud kuju juures. Vika jagas laiali hommikul Nasval värskelt suitsutatud lestad, mis meile spetsiaalselt järele toodud. See muutis pikniku omaette elamuseks.
Tumala mõisas ootasid meid imeilus aed ja kohalik ajaloohuviline Viivi Eist. Selgus, et just selles kohas võttis 1804. aastal einet tsaar Aleksander I, kes oli randunud Orissaare uisusadamas. Kogu Eesti jaoks edumeelseks osutunud tsaar külastas Kuressaaret, andes korralduse rajada sinna haigla.
Kauni vaatega karistuslinnus
Muidugi ei jätnud me käimata Maasilinnal. Nimi Soneburg tähendab karistuslinnust. 1345 pandi saarlased ju karistuseks ülestõusu ja Pöide ordulinnuse hävitamise eest Maasis sakstele uut linnust ehitama. Konserveeritud ja katuse all asuv Maasi maalinn võiks oma imelise merevaate tõttu praegu turistide meelispaik olla, ent giidid ei tahtvat inimesi sellesse ohtlikku kohta tuua. Puuduvad ju elementaarsed käsipuud.
Kuigi Orissaares pole kunagi ühtegi kirikut kerkinud, oli siin vähemalt oma mõis. 1950–1959 kestnud rajooniaega meenutavad nukralt kasutuseta seisma jäänud eriinternaatkoolihoone, renoveeritud koolimaja ja remonti ootav kultuurimaja.
Kaunil Illiku laiul kohtusime Piidivabriku juhi, elamusfestivali I Land Sound eestvedaja Paap Uspenskiga, kes tutvustas Illikuga seotud lennukaid plaane. Olime juba üsna väsinud, ent kui Sirje Roomet-Püümann meid Püharistil akordioniga ning perekond Kald imemaitsva toiduga ootas, avastasime end kõik Eesti auks akordioni saatel hümni laulmas. See pühkis väsimuse ja vaid süvendas vaimustust kordaläinud päevast.
Vika, sa said hakkama millegi uskumatuga, viis pluss!