/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2019/01/10/12125699t1h4a8d.jpg)
Saarlased võivad neil päevil õigusega uhked olla, muretsemata, et nina püsti ajamisel sügisene seenevihm sisse sajab. Autoralli maailmameister Ott Tänak tõestas kodustel radadel oma taset. Rahvusvahelise haardega mees Otto Richard Pukk, endine Incapi Kuressaare tehase juht, nimetati aga Pärnu juhtimiskonverentsil Eesti parimaks juhiks.
Rootsis sündinud Pukk peab end ise saarlaseks. Usun, et neidsinaseid ridu kohalikust päevalehest lugema juhtudes ei pahanda ta, kui tõmban paralleeli Saaremaa müütilise vägimehe Suure Tõlluga, sest ka Pukk on igas plaanis suurmees. Ja lisaks võrratult hea huumorisoonega.
Kui Incapi Saaremaa tehases on 102 töötajat, siis praegu juhib Pukk kogu elektroonikatoodete tellimustootja kontserni, mille peakontor asub Soomes. Ettevõttesse saab ka investeerida, sest tegemist on börsifirmaga, mille aktsiatega kaubeldakse Helsingi börsil aastast 1997. Lisagem veel infot Äripäevast: Incapi käive ulatus teises kvartalis 22,6 miljoni euroni ja ärikasum oli 2,1 miljonit eurot.
Hiljuti sattus kätte üks värskelt eesti keeles ilmunud juhtimisraamat, Julia Zhuo “Juhiks saamine. Mida teha siis, kui kõik vaatavad sinu poole”, mida lugedes ning Otto Puki väljaütlemisi ja põhimõtteid loetuga kõrvutades sain kinnitust, et Saaremaal tegutseb üks tõeline maailmaklassi tippjuht. Kena täiendus sama identiteediga maailma parimale rallisõitjale!
“Praegusaja juht pole ülalt alla käskija, vaid demokraatlik liider.”
Praegusaja juht pole ülalt alla käskija, vaid demokraatlik liider. Mõnel vanema põlve hierarhia ja käsuliiniga harjunud juhil võib olla keeruline mõista, miks antakse kesk- või madalama astme juhtidele nii palju võimu (loe: raha). Aga sellepärast, et klient tahab suhelda otsustajaga ehk siis inimesega, kes tõepoolest midagi lubada saab. Nii luuakse usaldusväärset meeskonda. Just usaldus ongi üks peamine märksõna.
Huvitav, et selleni on jõutud just tööstuses, mis võiks ju olla konservatiivne valdkond. Lisaks Incapile ja Pukile meenub näitena nüüd Rohetiigri algatust vedav Mihkel Tammo, kes enne vedas edukalt Estanci. Edukalt, see tähendab, et ettevõte suutis kasvada ja korralikult kasumit teenida.
Uute juhtide kultuuri kuulub selgelt ja ühemõtteliselt ka avatus. Alates suhtlusest organisatsioonis, lõpetades sellega, et oma kogemust jagatakse. See on üks väärtusi, mida kohtab ka iduettevõtetes – kes on edukas, annab osa oma edust teistele, ühtlasi ka ühiskonnale. Juhikultus, kõrged kabinetid, “vaibal käimine”, nii-öelda mikromanageerimine (üle oma meeskonna peade otsuste langetamine, usaldamatus, maniakaalne kontroll) – kõik see, mida kunagi peeti karismaatilise juhi vältimatuks tunnuseks, kaob minevikku. Nagu kadus kolhoosiesimehe staatuse sümbol – must Volga.
Muidugi tahaks, et see juhtuks veel kiiremini, sest olen sügavalt veendunud, et mida vähem avalik on suurettevõtja, seda enam hindab ta näiteks riigivõimuga suheldes telefoniõigust ning juriidiliselt korrektset, ent eetiliselt hämaratel skeemidel põhinevat ärikultuuri. Ma vist ei pea lisama, et sellega kaasneb korruptsioonirisk. See on sügavalt idapoolne mõtteviis, mis kahjuks on visa kaduma ning tihti looritab end rahvusvärvides populismiga.