Valgevene riik ja valgevenelaste ühiskond on hoopis teistsugused kui meie ise ja meie lähemad sugulased-hõimlased-naabrid. Kuid neil on ju samasugused õigused elule ja vähemalt samasugusele vabadusele. Nad ei ole meist rumalamad ega viletsamad.
Valgevenelane ei taha isegi leebet okupatsiooni (1)
18. september 2020, 00:19
Valgevenes palju käinud, olnud, ringi sõitnud, jahil ja kalal käinud, töötanud, puhanud ja suhelnud, tean, et mõnigi taksojuht ja lillemüüja kiitsid Lukašenkat ja olid eluga rahul.
Nad teadsid, et Leedus ja Poolas on kõik palju kallim ja keerulisem. Venemaal aga... noh, sel polegi nende jaoks tähtsust, sest – nad ei ole venelased.
Venelasi elab Valgevenes vähe – nii umbes 8% (Eestis endiselt 25%); poolakaid 3–4%, ukrainlasi 2–3%. Neile meeldis Batja (Lukašenka), sest kütus ja kommunaalid olid odavad (ja on ikka veel, kuigi kõik hinnad on tõusuteel).
Iga aasta lõikuspeoks korrastati riigi initsiatiivil ja kulul mõni järgmine rajoonikeskus. Minsk ja teised linnad olid puhtad, toit ja jook odav. Teed... kirde-edelasihilised (ehk Moskva–Berliin!) suurepärased, teised sihid väga viletsad. Nõukogudeaegse vastasseisu jäänukina.
Teadlikumad, nutikamad, haritud ja lihtsalt avarama pilguga inimesed hoidsid suu kinni, sest elada ju võis... ja kui võimudega tüli ei norinud... Eks need samad hüved – odav kütus ja puhas park – meeldisid neilegi. Muidugi olid eluga rahul nomenklatuursed tegelased. Võim korrumpeerub ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt. Nii on juhtunud ka Valgevenes. Tõenäoliselt olid Lukašenkal oma rahva suhtes isegi head kavatsused, kuid vägisi armsaks ei saa. Et oma “häid kavatsusi” ellu viia, tuli nomenklatuuri aina suurendada, kuni kõik ka madalaima gaasihinna juures kiiva kiskuma hakkas. Nagu õpikust.
Asi hakkas käärima üle-eelmiste presidendivalimiste ajal. Praktiliselt kõiki Lukašenka vastaskandidaate karistati veel eriti pärast valimisi. Nende vanglates kinnipidamise ajal piinati neid sõna otseses tähenduses füüsiliselt, emotsionaalselt.
Piinati, kuni doktorikraadiga intellektuaal murdus ja kirjutas alla kõigele, mis nina ette torgati. Piinati, kuni keskastme insener end hädapäraste vahenditega tappa püüdis ja siis selle eest (nagu Eestiski nõukogude okupatsiooni ajal) karistada sai.
Ma ei kirjuta seda kuulu järgi ega ajakirjandusest loetu põhjal, vaid olen nende inimestega, kellest mõnigi oli/on lähemaltki tuttav, silmast silma vestelnud. Nii vahetult pärast nende vabanemist, millele järgnes tavaliselt emigreerumine, kui ka hiljem, kui elamused settinud.
Valgevenelased ei taha enam vägivaldset diktatuuri, nad ei taha uut Vene okupatsiooni, olgu see kui leebe tahes. Muidugi meeldib neile odav gaas ja kõva kord tänavatel – (peaaegu) ilma kuritegevuseta –, kuid sellel on hind ning on ju näha, et valgevenelased ei taha enam seda hinda maksta.