/nginx/o/2020/09/28/13377135t1h038a.jpg)
“Nädalavahetusel oli Maal Elamise Päev. Tundub, et minu maale kolimisega on Saaremaa valla maapiirkond täidetud ja rohkem kohti pole, sest siin ei olnud avatud ühtegi ettevõtet,” kirjutab Salmel mahekanala rajanud ettevõtja Tanel Tang. “Ju siis – ega ma ole statistikat teinud.”
Ise olen maal elanud nüüd üle aasta. Kuidas siis on? Kas kõik on selline idüll, nagu lubatakse, ja rohkem polegi eluks vaja? Laias laastus jah. Kui oled ennast maal lõpuks sisse seadnud, siis on see ikka võrratult äge. See on muidugi maal elamise teine etapp ja eeldusel, et oled esimese etapi edukalt läbinud. Aga vaat see esimene etapp on asi, mida siiani on ebameeldiv meenutada.
“Kui sul on ellujäämiseks vaja tuba kütta ja puud hakkavad otsa saama, siis on prioriteet kuivade küttepuude leidmine, mitte poliitilised võimuvõitlused, tähtajad töö juures või ebameeldivad kliendid.”
Kui sul on nii hästi, et vanemate või vanavanemate maakoht on saadaval ning koli ainult sisse ja hakka elama, siis tunnen sinu üle siiralt rõõmu. Enamikul seda ilmselt pole või kui isegi on, siis soovitakse maakodu mõnes teises kohas. Tunnen siiralt rõõmu ka nende inimeste pärast, kelle karjäär on edukas olnud või kes on mõnel muul moel raha kogunud ning saavad oma maakodu kohe otse välja osta ja maaelu nautima hakata.
Kes on aga minusugune vaene, siis teile soovitan kohe alustada idamaade spirituaalsete rituaalidega, et vaim kehast lahkuks.
Kui me olime endale sobiva koha leidnud, siis “lendasin” kohe pangale peale, et näe, mulle meeldib ja teeme sama diili nagu korteriga.
Palk on normaalne, maksevõimekus on, natuke sissemaksu ka ja kuhu ma nüüd allkirja panen? Õnneks andis pank kohe teada, kui vaene ma ikkagi tegelikult olen ja et oma roosad prillid võin julgelt prügikasti visata.
Kuressaarest 30 km kaugusel mingit “peldikut” ostma asudes ei tasu panga poole pöörduda, sest kohe saadeti mulle kaela 50% omaosaluse nõue ja KredExi käendust ei soovitud rakendada. Lisaks arvas üks pank, et nende oma töötaja on parem hindaja kui akrediteeritud ekspert kinnisvara hindamises.
Läbi suure surma ja enesepiina õnnestus see maakoht endale laenuga soetada, aga kahjuks olid sellesse protsessi lõpuks kaasatud ka meie mõlema vanemad. Nad ilmselt arvasid, et pärast ülikooli võiksid ju lapsed oma eluga ise hakkama saada. Kümme aastat hiljem aga vajavad ikka abi.
Kui nüüd seda teemat natukenegi kokku tõmmata, siis minu arvates on maale kolimise puhul kõige suuremaks probleemiks elamiskoht. Tööd jätkub, sest mõtlevat ja mingite kogemustega inimest ootavad nii omavalitsused kui ka kohalikud ettevõtted. Ja 30 km tööle sõita ei ole ju tegelikult probleem, sest ajaliselt teeb see sama välja, mis näiteks Tallinnas tipptunnil 4 km tööle sõita. Keegi aga ei anna ju sulle laenu, et sa saaksid endale maale maja osta.
Mõtle, kui sa ei soovi enam seal elada või sinuga midagi juhtub, siis kes seda “peldikut” osta tahab? Mõttetera pangale, kui keegi töötajatest peaks seda lugu lugema: maale ei koli inimene sellepärast, et tal pole pärast tööd enam midagi teha ja tal on igav.
See on ilmselgelt läbi kaalutud käik ning inimene muudab sellega kogu oma elu. Ja ta ei koli sinna selleks, et kuu või aasta pärast või lähiajal sealt minema tõmmata või pankrotti minna. Me ostame maale kodu, et saaksime ka oma viimased elupäevad looduse keskel veeta.
Kodulaenu makse on kõige esimene asi, mille üle kanname, sest isegi mingid telekommunikatsiooni asjad ei ole nii tähtsad kui täitsa oma kodu.
Kui vaid saaks ikkagi riiklikult kas mingi laenuvõimaluse või käenduse võimaluse, et lihtsalt oleks võimalik maakodu ostuks laenu võtta. Ma ei luni siin mingeid toetusi ega eeliseid. Lihtsalt, et keegi annaks sarnased võimalused, mis on linnas.
Meie näiteks kolisime sellisesse majja, kus ei olnud vett ega WC-d. Esimest korda jäime ööseks –15-kraadise külmaga pärast korstnapühkijalt küttekehade kasutamisele heakskiidu saamist. Oli huvitav, sest alguses oli ka toas –15 kraadi. Aga hakkama saime. Ja väga mõnus oli. Ehk loobusime kõikidest tänapäeva mugavustest selleks, et enda sees oleks rahu.
Me oleme taasavastanud selle, et kui kraanist tuleb jooksev vesi, siis on see midagi erakordset. Kui peaks veel sooja vett tulema – milline luksus! Vesiklosett – mis see veel on? Ehk tegelikult avastad sellises kohas elades endas primaarsed vajadused, mille nimel hakkad iga päev vaeva nägema. Mingisugune tööstress või muud arenenud ühiskonnaga kaasnevad emotsionaalsed probleemid kaovad kohe, sest kui sul on vaja ellujäämiseks ikkagi tuba kütta ja puud hakkavad otsa saama, siis on prioriteet kuivade küttepuude leidmine, mitte poliitilised võimuvõitlused, tähtajad töö juures või ebameeldivad kliendid. Endas selle külje avastamine või taasavastamine on äge.
Hakkad tähele panema loodust ja selle muutusi erinevatel aastaaegadel. Rõõm, mis tekib sinu mulda pandud seemnest kasvanud taime vilju korjates või päikeseloojanguid imetledes. Hirve möirged pimedas metsas hirmutavad alguses üpris kenasti, aga hiljem teevad juba nalja, sest kohati on need väga veidrad. Muud meelelahutused on ju ka alles jäänud, sest linnas saab käia kohvitamas, kinotamas, šoppamas jne. Sõbrad käivad jätkuvalt külas ja sa ise nende juures.
Muuseas, küla võttis meid väga hästi vastu. Viis aastat kortermajas elades suhtlesime naabritega tere/head-päeva-vajaduse baasil ja rohkem mitte.
Külast olen leidnud endale uued tuttavad ja sõbrad. Ilmselt aitas ka see kaasa, et kui mul oli lammutustöödeks traktorit vaja, siis käisin sisuliselt kõik majapidamised läbi. Maal elavad inimesed on sõbralikud ja abivalmid ning uusi inimesi on neil alati hea meel näha. Eriti kui mahajäetud maja korstnasse saab uuesti suitsu mitmeteks aastateks.