ERKI AAVIK ⟩ Kuidas keel meid lollimaks teeb

Erki Aavik Foto: Erakogu

"Tegelikult võinuks selle loo pealkirjaks panna hoopis "Projekti institutsionaalse võimekuse organisatsioonilise arengu alategevuste piloteerimine"*. Te ju saaksite aru? Või ehk siiski mitte?" küsib muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik. 

Hiljaaegu kirjutasin Saarte Hääles rumaluse lastest (11. augusti Saarte Hääl), lollustest, mis sünnivad ühtviisi nii valitsejate kui ka valijate peast. Tõin näideteks poliitikute soovi inimeste kirju sisuliselt lugema hakata, kinnisvaramaaklerite soovi oma äri ja töö kinniseks klubiks muuta (st lubada kinnisvara-alal tegutseda vaid neil, kellele juba tegutsevad tegelased ehk konkurendid selleks loa annavad). Kolmandaks lolluseks oli selles kirjatükis arvamus, nagu saaks ja peaks kellegi seksuaalseid eelistusi keelama, piirama, suunama.

Selle looga rikkusin oma igapäevast elurütmi, sest hakkasin taas ümbritsevat palju kriitilisemalt nägema. Olen nimelt aastaid harjutanud India, Nepaali, Tiibeti ja üldse selle kandi joogide suhtumist: "Don’t judge, be aware!" – ära mõista kohut (ehk ära anna hinnanguid), võta teadmiseks! Seda selleks, et küpsemas eas enam mitte maailmaparandamise, vaid mõne lihtsama ja tulemuslikuma asjaga tegeleda. Aga...

Viljad, köögis kasvanud?

Nagu öeldud, nihutas see kirjatükk ja eriti lugejate tagasiside taas fookusesse nii palju asjatut lollust, et nende – esimesena silma hakanud ja meelde tulnud lauslolluste – üleslugemine võtab kogu Saarte Hääle aasta lõpuni jäänud leheruumi. Seetõttu jagan vaid leebemaid tähelepanekuid ja neidki pigem üldistustena.

Sissejuhatuseks. Kui paljud maitsvad loodusannid, mida me puuviljadeks nimetame, tegelikult üldse puu otsas ei kasva?

Olgu, mõne asjaga on lihtne nõustuda, kuigi... Näiteks kogu põllult ja peenralt pärit söödavat kraami, mis ei olnud marjad ega puuviljad, nimetati juurviljadeks. Siis panid mõned mõjukad või otsustajad tähele, et kõik, mida nii nimetatakse, ei kasva sugugi maa sees ja ei olegi juurikad. No näiteks kõrvits. Ja siis võeti kasutusele sõna "köögivili", "köögiviljad". Ajab asja ära ja on omamoodi suupäranegi, aga ega kõrvits, oad, herned, porru ja baklažaan ju köögis kasva! Las need köögiviljad siiski olla, sest üldiselt mõeldakse nende all kogu kupatust, ka maa-aluseid ehk juurvilju, kõike, mida sööme ja mis pole magus.

Mõnikümmend aastat tagasi, aga igal juhul juba meie oma riigis, otsustasid asjaomased isikud muuta terve hulga lindude ametlikke (!) nimesid. (Mis teeb ühest kõnekeelsest sõnast või väljendist "ametliku" – jäägu see lollus omaette arutelu teemaks.) Teiste hulgas kuulutati põldpüü kehtetuks ja nurmkana kehtivaks. Nimest sõltumata – Eesti aasta lind 2013 põldpüü-nurmkana on üks igavene tore tegelane. Õieti – nemad on, sest üksiku põldpüü (või oli see nüüd nurmkana?!) nägemine teeb meele kurvaks: mis teistega juhtunud on?! Nurmkanad (või ... põldpüüd) on ikka alati pundis, pesakonnana, sellised väikesed kiirustavat vanamemmekest meenutavad asjalikud sebijad, kes hästi kokku harjutanud ansamblina võrrrrdi! tülitaja eest putku lendavad. 

"Selle asemel, et suupäraseks ja seoseid loovaks saanud sõnad ära kaotada ja uued, sageli kunstlikud asemele otsida, võiks korrastada just ajale jalgu jäänud nimetusi."

Nimemuutuse tulemuseks on, et vanema kooli loodusinimesed kõnekeeles küll kasutavad "nurmkana", kuid lisavad igaks juhuks (nagu sulgudes) ka "põldpüü". Mõnikord peab selguse mõttes lisama veel Perdix perdix ehk liigi ladinakeelse nimetuse – et oleks selge, kellest-millest jutt.

"Õige" ja "vale" nimetus

Kas hakkame häälepaelte asemel rääkima häälekurdudest? Sest nii on nende väikeste, kuid võimsate kõõlusjate organite "õige" eestikeelne nimetus. Kas tuleb loobuda suupärasest "kirsikivist" ja hakata kasutama "kirsiseemet"?

Kas imemaitsvast (jõe)silmust kõneldes peame poeletil või kokaraamatus skandaali korraldama, kui silmu kalaks nimetatakse? Sest meil teadaolevad silmud – jõesilm (see, mis söögiks ja sakusmendiks kõlbab), ojasilm ja haruldane merisutt – ei ole kalad, vaid klassi poolest hoopis sõõrsuud.

Kas kehtestame keelu sõnale kalaluu, sest "õige" on kala puhul öelda rood ja mitte luud?

Ja ikka ja jälle küsimus, et kui neeger suisa ära keelatakse, millal siis järgmine ametlik sõna tänaval sõimusõnaks muutub ning tuleb taas uut otsima hakata?

Et jutt ka seekord pelgalt virisemiseks ei jääks, siis ikka üks võimalik lahendus ka, ja kellelt muult, kui asjatundjalt.

Selle asemel, et suupäraseks ja seoseid loovaks saanud sõnad, need, mille järgi paljud linnalapsedki linnu silme ette manada oskavad, ära kaotada ja uued, sageli kunstlikud asemele otsida, võiks korrastada just ajale jalgu jäänud nimetusi, eriti neid, millel küsitav mekk man. Näiteks – pasknäär. Seda lindu nimetasid meie esivanemad varem ja mõnes paigas siiani metsnääriks. Nimetus tekkis folkloori uurinud inimeste arvates seetõttu, et need kireva kuuega sellid teedel sageli hobusepabulaid tuulasid – seal sees leidus alati seedimata kaeraterasid.

Eesti kaasaegsetest ornitoloogidest üks teenekamaid, 90-ndale eluaastale üsna lähedale rühkinud Olav Renno kirjutas juba 2003. a 18. septembri ajalehes Sakala, et metsnäär oleks sobiv nimi – ikkagi lugupidavam ja ka ajalooliselt põhjendatud.

(Ja kui marjakasvatajad praktilistel põhjustel seda mõtet heaks ei kiida, pakkugu siis oma konkurendile omalt poolt nimi välja!)

*Tänan Sirje Toomlat pealkirja eest ja – NB! – lugege Sirje Toomla keelenõuandeid!