/nginx/o/2020/10/15/13415605t1hb623.jpg)
"Kuigi Kuressaare haigla vajaks hädasti investeeringuid, on sotsiaalministeerium meid haiglatele raha jagades paraku kõrvale jätnud," kirjutab SA Kuressaare Haigla juhatuse liige Märt Kõlli.
Miks Eesti riik ei toeta saarlaste haiglat?
Täna ei ole Kuressaare haiglal iseseisvat võimekust teostada magnetresonantstomograafia (MRT) uuringuid. Ostame teenust OÜ-lt Mammograaf, kelle mobiilne seade on Kuressaare haigla ja saarlaste käsutuses.
MRT on uurimismeetod, mis võimaldab saada tugeva magnetvälja abil keha erinevatest piirkondadest ja elunditest nii kahe- kui ka kolmemõõtmelisi kujutisi röntgenkiirgust kasutamata. Kuressaare haiglal endal on võimalus teha röntgenuuringuid (sealhulgas kompuutertomograafiat) ja ultraheliuuringuid. Kuna nimetatud meetodid ei pruugi anda patsiendi tervisliku seisundi kohta piisavat teavet, on vajalik täiendav MRT-uuring. Kõige rohkem kasutatakse MRT-d närvisüsteemi haiguste, kasvajate või vigastuste diagnostikas.
Nõudlus on piisav
Kui veel möödunud aastal kasutasime mobiilset MRT-seadet kord kuus, siis nüüdseks on nõudlus sedavõrd kasvanud, et MRT uuringubuss saabub Saaremaale kaks korda kuus. Kaalumisel on ka kolmas.
Oleme jälginud uuringute arvu muutumist paari viimase aasta jooksul – meie hinnangul on uuringute arv ja potentsiaalne nõudlus piisav, et statsionaarne seade soetada. On ju järjekordselt tegemist sellise projektiga, mis võimaldab teenust osutada patsiendi lähedal.
Magnetresonantstomograafi (MRT) ostu ja ruumide ehitamise maksumuse prognoos on 1,2 miljonit eurot.
Olümpiaaegne osakond
Hädasti vajaks rahasüsti ka Kuressaare haigla psühhiaatriaosakond. Selle arhitektuur on olümpiaaegne. Pean sellega silmas Tallinna olümpiaregati aega, aastat 1980.
Kuressaare haigla psühhiaatriaosakond on täielikult amortiseerunud ja vastab 1986. aasta standarditele. Oma häbiks peame nentima, et ka psühhiaatriaosakonna sisekujundus on suuresti samast ajast.
“Euroopa Liidu rahastusega asuti haiglavõrku korrastama 2000. aastate keskel. Regionaalse elu-olu osas ülitähtsate üldhaiglateni nimetatud vahendid paraku aga jõudnud ei ole.”
Osakonnas vajaks renoveerimist kokku 800 ruutmeetrit pinda, kuhu jäävad nii statsionaarse kui ka ambulatoorse ravi üksus ning laste vaimse tervise ravimiseks vajalikud ruumid. Projekti hinnanguline maksumus on 720 000 eurot.
Selleks, et pakkuda tänapäevast teenust, on äärmiselt vajalik haiglasse raha panustada! Kõik eespool mainitud vajadused on meil kaardistatud juba ligi viis aastat tagasi, tempo on lihtsalt määranud tehete järjekord. Tervisekeskus ja erakorralise meditsiini osakond (EMO) olid varem samas seisus, ent prioriteetsuselt eespool.
Vaimse tervisega seotud teenused nõuavad teistsugust lähenemist ambulatoorsele teenusele – lisaks meeskondade mitmekesisusele (psühholoogid, sotsiaaltöötajad) on vajalik ka see, et saaksime teenust osutada selleks sobivas keskkonnas ja sobivates ruumides.
EMO ehitamiseks on riigieelarvest toetust saanud Narva haigla ja sel aastal Järvamaa haigla, lisaks on kõik võrgustunud haiglad saanud riigieelarvest nn kompensatsiooni. Muidugi tunneme heameelt nende toetamise üle, ent tegemist on ebavõrdse kohtlemisega, eriti arvestades, et Kuressaare haigla on mandrist eraldatud.
Kuressaare haigla on erakorralise meditsiini osakonna rekonstrueerimise osalise finantseerimise palvega pöördunud juba kolme sotsiaalministri poole. Paraku ei leitud raha ka 2020. aasta riigieelarvest, milleks taotlesime 225 000 eurot. Praegu ehitame EMO ruume laenu toel.
Miks on praegu investeeringuid otsiv riik Kuressaare haigla kõrvale jätnud, ei oska ma kommenteerida. Küll aga juhtisime otsustajate tähelepanu täiendavalt sellele, et meil on järgmiseks, 2021. aastaks koheselt teostatavad ideed. Meie EMO investeeringud kahjuks ei kvalifitseeru, kuna meie projekt on lõppjärgus ja täiendavad rahastamisotsused puudutavad aastat 2021 ja sellele järgnevaid.
Kasutan siinkohal võimalust kritiseerida haiglavõrgu korrastamiseks mõeldud rahastamise äärmist aeglust ja ebaproportsionaalsust. Euroopa Liidu rahastusega asuti haiglavõrku korrastama 2000. aastate keskel. Regionaalse elu-olu osas ülitähtsate üldhaiglateni nimetatud vahendid paraku aga jõudnud ei ole. Valdavalt maakonnakeskustes asuvad tervishoiuasutused on välistoetuste abil saanud rekonstrueerida õendusabi ja esmatasandi tervishoiuga (st peremeditsiiniga) seotud infrastruktuuri, aga paraku mitte neid hoone osasid, mis on seotud eriarstiabiga. Kahjuks ei ole üldhaiglate ravikeskkonna parandamine prioriteet.