:format(webp)/nginx/o/2020/04/16/13057903t1h81d1.jpg)
“Riigikohtu otsus, mis süütas rohelise tule pensionireformi teel, jõudis avalikkuse ette üpris iseäralikult. Ma ei mäleta nimelt ühtki kõrgeima kohtu otsust, mille puhul oleks selle esimees pidanud vajalikuks lugeda avalikkusele sarnast epistlit, nagu Villu Kõve seda nüüd tegi,” kirjutab Äripäeva ajakirjanik Neeme Korv.
See meenutas natuke neid koole, kus rakendatakse nii-öelda kujundavat hindamist. Antud juhul deklareeris koolmeister Kõve, et ainekursus, vaadake, on poliitikutel positiivselt läbitud, aga kui ennast edasi ei arenda, pole uutest teadmistest kuigivõrd kasu. Ehk isegi hoopis teatud mõttes kahju kulutatud ajast või võimalikest kehva kvaliteediga otsustest.
Vabadus, muu hulgas ka iga inimese otsustusvabadus, on mõistagi hindamatu. Just vabaduse kaart mängiti pensioni teise samba vabaks laskmisel kõige kõlavamalt lauda. Üksikisiku vabadust rõhutas ka riigikohus. Samal ajal asetati kaalukausile vastutus.
Miks peaks riigikohtu esimees tehtud otsuse puhul rõhutama, et võite edasi minna, aga tajuge vastutust? Kui kellelegi seadust rakendades liiga tehakse ja asi kohtusse jõuab, võib kohus ka seniseid asjaolusid uues valguses teisiti näha. Teise samba reform on lihtsalt nii mõjukas sündmus. Pensionifondides on tänaseks ligi viis miljardit eurot – 700 000 eraisikust koguja säästud.
“Mul on väga kahju neist, kes lähevad kõige lihtsama kulutamise teed, haisid, kes selle peale spekuleerivad, on paraku olemas...”
Tõepoolest – see ei ole näide vastutusest, kui oma otsustega investeerimist edendav näitlejast riigikogu liige läheb reklaamima raha paigutamist mingisse kahtlasesse kohta. Vastutust näitab see, kui poliitikud nüüd igati rahatarkust edendavad, manitsevad tuleviku nimel säästma. Meil on mõnikümmend tuhat jaeinvestorit, neid peaks olema tunduvalt enam.
Muidugi ei hakka riigikohus majandust prognoosima. Ja üleüldse – kunagi vene ajal tegid paljud vanemad lastele pulmakindlustuse, 1000 rubla, mis riigikorra muutumise ja inflatsiooni tagajärjel muutus peenrahaks. Praegu võib ka kõikvõimalikes vox populites näha, et osa inimesi ei usu sellesse, et kogutud säästude väärtus säilib. Jah, ja oma argumendid on neil ka olemas – tuleb jälle uus valitsus, teeb jälle oma pensionireformi…
Ent me peaks siiski laias laastus uskuma Eestisse. Ja ise andma panuse selleks, et säiliks ja areneks meie demokraatlik õigusriik. Nii garanteerime tänu vaba riigi stabiilsusele tegelikult ka oma pensioniraha säilimise ja kasvu.
Teiseks peame igaüks uskuma iseendasse. Minu kolleegid Äripäeva börsitoimetusest on parajad fundamentalistid, kes usuvad (ja nagu meie väljamõeldud tegelane Investor Toomas ka tõestanud on), et ka tavaline inimene suudab edestada pankade fondivalitsejaid. Coop Panga juhatuse esimees Margus Rink avalikustas aga Äripäeva raadios, et tema hajutab oma isikliku pensioniportfelli siiski kahte ossa, jättes kolmandiku elukutseliste rahapaigutajate otsustada.
Pensioni investeerimiskonto tingimused pole veel päris selged, samuti ei tea me, milliseid pakkumisi fondidelt tulema hakkab. Mul on väga kahju neist, kes lähevad kõige lihtsama kulutamise teed, haisid, kes selle peale spekuleerivad, on paraku olemas... Investori üks põhitarkusi on teadupärast suutlikkus hoida ja mitte rapsida. Nii et kui (esialgu) ei tea – ära tee midagi.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)