Kohtutäitur Enno Kermik loodab, et uus elatise maksmise kord on senisest selgem, arusaadavam ja mõistlikum. “Kuna iga pere lugu on erinev, tuleb lähtuda konkreetsest olukorrast,” leiab Kermik.
Kohtutäitur: elatis ei tohi olla ebamõistlikult suur
Oleme vist kõik kuulnud üleskutseid, et peredes võiks olla palju lapsi. Paraku lähevad pered ka lahku.
Kõigepealt peaks elatise maksmise kord lähtuma muidugi lastest – et neil oleks võimalik selle rahaga ära elada. Samas ei tohiks elatise suurus olla elatist maksvale vanemale ebaõiglaselt koormav.
Elatise maksmise praeguse korra järgi on need paljulapselised vanemad, kes oma lastega koos ei ela, piltlikult öeldes rentslisse määratud.
Kui igakuine maksmise kohustus ületab sissetulekut kordades, on selge, et sellist summat lihtsalt ei ole võimalik maksta. Kust võtab vanem, kel on neli, kuus või koguni kaheksa last, igas kuus iga lapse jaoks 292 eurot? Lahkuläinud vanem peab ka ise hakkama saama ning suutma ära majandada oma uue pere, kui tal see olemas on.
Praegune regulatsioon on poolik ka selles osas, kuidas saada elatist kätte rongaisadelt ja rongaemadelt, kes lihtsalt ei taha elatist maksta.
Nii-öelda mustalt töötamist ja ümbrikupalga saamist on mõne viimase aasta jooksul ehk vähemaks jäänud. Ometi pole see siiski päris kadunud. Niikaua aga, kui võlgnikul on võimalik lasta oma palk kellegi teise kontole kanda ja väita näiteks, et maasturi ostis talle hoopis tema ema, saab ka elatise maksmisest kõrvale hiilida. See kehtib ka muude võlgade kohta. Täitur peab lähtuma kehtivast seadusest ja kui selle järgi ei ole võimalik võlgnikult raha kätte saada, siis ei saa öelda, et võlgnik maksmisest pahatahtlikult kõrvale hiilib.
Oluline vahe on ka selles, kas eelneva perioodi elatise võla sissenõudmine on ka edaspidi reguleeritud samamoodi kui kõigi muude tsiviilvõlgade puhul või rakenduvad sellele eraldi sätted, kuidas igakuist elatist sisse nõutakse.
Ainuke tingimus ei peaks olema see, kuidas elatist makstakse, vaid arvestada võiks ka näiteks seda, kui üks vanem välja kolides kogu vara pere kasutada jätab. Või kas tal on ka uues peres lapsed.
Leian aga, et uus elatise maksmise kord peaks olema selge, arusaadav ja konkreetne ning igale inimesele ilma juristi tõlketa arusaadav. Et iga muudatuse peale ei peaks pooled jälle kohtusse pöörduma, jälle õigusabi eest tasuma ja kohtukulusid maksma. Mida kirjum ja keerulisem see kord on, seda rohkem tekib vaidlusi. Mida elatise maksmise kord endast täpsemalt kujutab, näeme muidugi siis, kui see vastu võetud on.
Muidugi peaksid ka vanemad ise hindama olukorda mõistusega, mitte üksnes emotsioonide pealt. Lähtuda tuleks ikka sellest, et lapsed on ju omad, mitte iga asja pärast kohtusse pöörduda. Paraku kipub olema nii, et mida suuremaks paisub lahkuläinud vanemate riid, seda keerulisem on kokkuleppele jõuda. Mitte mingil juhul ei peaks lapsed olema vahendiks vanematevahelises võitluses.