“Saarte Hääles 10. novembril ilmunud arvamusavalduses “Hirmul eriliste inimeste ees on suured silmad”toob Sõmera Kodu vanemtegevusjuhendaja Maret Martinson lugejateni pooliku tõe,” kirjutab Sõmera kodu töötaja* .
VASTUKAJA ⟩ Arutelu puuetega inimeste üle olgu aus ja avatud
18. november 2020, 00:27
Meile, Sõmera hooldekodu pikaajalistele töötajatele, on arusaadav, et AS Hoolekandeteenuste plaan integreerida kliendid nii-öelda normaalsetesse tingimustesse on pöördumatu.
Sõmeral elavad kliendid ei ole aga läinud “normaalsetesse tingimustesse” elama rahumeelselt. Pigem on see neile olnud emotsionaalselt raske ja vastumeelne, kuna Sõmera Kodu on olnud nende kodu nii kaua, kui nad mäletavad.
Tänaseks on näha, kuidas Sõmera hooldekodu endised elanikud integreerudes luusivad sihitult mööda Kuressaaret. Selles ei ole ju iseenesest midagi halba. Sõmeral olid neist paljudel aga oma töökohustused, mis andis neile võimaluse tunda end väärtuslike inimestena.
Kirjutis annab kohalikule elanikkonnale vale signaali, maalides Sõmera Kodu klientidest pildi kui täiesti rahumeelsetest inimestest. Nende arengutase on pärsitud. Puudub oskus suhelda nagu täiskasvanu. Oskus analüüsida ning emotsioone kontrolli all hoida on puudulik. Nendega ei saa suhelda täpselt samamoodi kui kõigi kaaskodanikega.
Erivajadustega inimestega töötaja on kohustatud läbima erialase koolituse. Iga uut klienti õpitakse eelnevalt tundma, lugedes tema taustalugu, kus on kirjas, millised on ohumärgid, mis võivad inimese tasakaalust välja lüüa. Iga kliendi kohta peab teadma, mida talle võib öelda ja kuidas seda teha ning mida ei tohi mingil juhul teha. Inimesed, kes seda ei tea, võivad neile kui ka endale tekitada vale käitumisega tõsiseid probleeme.
30-aastase pedagoogitöö kogemusega ja aastaid Sõmeral töötanud vanemtegevusjuhendaja peaks olema kursis erakorraliste vägivallasündmuste raportitega. Sõmera hooldekodu töötajad on tihti puutunud kokku klientide omavahelise vägivallaga.
Pea igal kauaaegsel töötajal on rääkida oma lugu, kuidas ta on sattunud kliendi rünnaku alla – mitte ainult verbaalselt, vaid ka füüsiliselt. Ei ole alust arvata, et need probleemid integreerumisega teises keskkonnas iseenesest kaovad, pigem vastupidi.
Kummastav oli lugeda samast artiklist, kuidas pikaajalise kogemusega töötaja sõidab üksi saatjana Hiiumaale 25 kliendiga, kelle vaimne arengutase on 3–7aastase lapse arengu astmel või kel on autism või skisofreenia. Kas selline tegevus ei tekita AS Hoolekandeteenuste juhtkonnas küsimusi?
Leiame, et Kuressaare elanikel on õigus teada, kes on need uued linnakodanikud, kuidas neisse suhtuda ja kuidas nendega käituda. Sõmera ja Kärla elanikud on erivajadustega inimestega kõrvuti elades aastaid suurepäraselt hakkama saanud. Kahtlemata saavad ka Kuressaare elanikud, aga neile tuleb anda adekvaatset informatsiooni. Praegu aga luuakse väär pilt, et Sõmera hooldekodu elanikud elavad vägivallatult ja rahumeelselt kui lillelapsed. Paljud kliendid on ka väga hästi teadlikud, et neid ei saa mitte millegagi karistada.
Vahest ei tuleta kümne aasta pärast enam keegi praegust probleemi meelde, kuna integreerumine on kulgenud tulemuslikult. Selleni tuleb aga jõuda. Kõiki osapooli rahuldava tulemuseni jõuab ainult läbi ausa ja avatud diskussiooni.