Kui palju rannarahvas ja saarlased teistest lollimad on?

Kalle Laanet Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

“Nüüd on aeg ka saarerahva head tahet ja tervet mõistust usaldada ning võimaldada meile samasugune üldine reegel kui mandrirahvale – lubada ehitustegevust alates 100 meetrist kaldast,” kirjutab Saaremaa vallavolikogu ja riigikogu liige Kalle Laanet. 

Ammustel aegadel ei olnud ehituskeeluvööndi seadust ja rannaelanikud ehitasid oma kodu just nii kaugele merest, kui terve rannarahvatarkus ja kogemus soovitasid. Üleujutus ei ohustanud hooneid, inimesi ega majandamist. Hooned sobitusid ümbritsevasse – kas sellepärast, et meie esivanemad olidki loodusega paremates suhetes või ehk hoopis seetõttu, et mis inimesele tegelikult (!) sobis, ei teinud ka ümbritsevale kahju.

Saarte ehituskeeluvöönd on kaks korda suurem kui mandril. Kas saarlased on kaks korda lollimad? Või on saarte elanikud suure maa omadest looduse suhtes nii palju ükskõiksemad? Olgu kuidas on, normide tegelikud loojad – konkreetsel juhul ikka ja eelkõige linlastest ametnikud – lihtsalt ei usalda neid veidrikke, kes ikka veel kuskil kadakate vahel kükitavad ja uusarenduslikesse korteritesse ei koli.

Keeldude kasvaja on end Eestis jõudsalt laiali ajanud. Omaette küsimus on, kas keegi oskaks praegusel ajal kokku arvata, kui palju see kõik meile tegelikult maksma läheb? See keeldude kontroll ja rikkumiste menetlemine?

Meri hoopis taganeb

Saarte 200-meetrine ehituskeeluvöönd kõikjal ja alati ühtemoodi – see on kindlasti tänasele keskkonnamõttele jalgu jäänud. Tervemõistuslik inimene ei raja oma kodu kaldale, vaid mõistlikusse kaugusse, tööstusest-kaubandusest rääkimata. Ja siinkohal ei pea ma silmas ehituskeeluvööndi kaotamist, vaid selle ühtlustamist muu Eestiga, kus samuti sadade kilomeetrite kaupa mereranda, jõgede ja järvede kauneid kaldaid.

Saaremaa vallavalitsuse ülesanne on viivitamata teha ettepanek seadusemuudatuse algatamiseks. Ja muidugi ei tahaks siinkohal muhulasi, vormsilasi, kihnlasi-ruhnlasi, vilsandlasi, abruklasi ja kõiki teisi saarlasi kõrvale jätta – tehkem see eelnõu ühiselt kõigi saarte poolt, keda sama või sarnane probleem puudutab, nii palju kui võimalik ja mõistlik.

Elu edeneb ja areneb, ideaalis samas tempos peab arenema ka seda reguleeriv normistik. Ligi kolmkümmend aastat tagasi oli armsa Eestimaa ja veel palju konkreetsemalt kodukandi looduse kaitsmine kantud fosforiidisõja ja Nõukogude armee poolt otseselt ohustatud maastikest-liikidest-kooslustest. Praeguseks peaksime olema harjunud ise peremehed olema, me ei pea oma reeglitega kedagi üle kavaldama.

“Kas me oleme mandri omadest lollimad? Ja kas tõesti kohe kaks korda? Tervelt 100 meetri jagu?”

Meil on liigagi palju seadusteks ja üldisemateks normideks vormistatud konkreetseid keeldusid, mille algne tekkepõhjus on mõni konkreetne juhtum, otse öeldes: konkreetne isik, kes üldkehtivat normi oma kasuks väänates on põhjustanud vajaduse seadust-normi kitsendada. Selle all kannatavad alati need, kes ühises ruumis tegutsedes püüavad säilitada terve mõistuse. Aga seda teed – pättide ohjeldamise teed – minnes jõuame peatselt olukorrani, kus korralikele kodanikele jääb imekitsas rajakene, nood teised aga hauguvad ikka nii, nagu tahavad.

Seetõttu on nüüd aeg ka saarerahva head tahet ja tervet mõistust usaldada ning võimaldada meile samasugune üldine reegel kui mandrirahvale – lubada ehitustegevust alates 100 meetrist kaldast. Vajadusel saab seda juhtumikohaselt muuta, nagu ka mandril tihti tehakse.

Konkreetselt: vallavalitsus(t)el tuleb teha riigikogule ettepanek looduskaitseseaduse § 38 lõike 1 muutmiseks, et  kaotada ehituskeeluvööndi erisus saartel, muuta ehituskeeluvööndi ulatus 200 meetrilt 100 meetrile, samuti mitte laiendada keeluala üleujutusala võrra.

Paar tähelepanekut, mis on tehtud selle probleemi korduvatel aruteludel. Saaremaa randades ja ka mujal Eesti saartel meri taganeb, õigemini maa kerkib merest. Seega ei ole ohtu, et eile 100 meetri kaugusele rannast ehitatud maja oleks homme otsapidi vees. Seda on korduvalt rääkinud ka kauaaegne mereäärne vallavanem Ludvik Mõtlep.

Jaanus Tamkivi märkis juba keskkonnaministri ametis olles, et küsimus pole enamasti otse rannale ehitamise soovis, vaid just 100 ja 200 meetri vahes.

Ja kui palju peab seda mereäärset maad siis õieti olema, et saan valida, kas ehitan merest 100, 200 meetrit eemale või veel kaugemale?

Äkki tuleb üleujutus

Võib-olla saab ehk ka ilma looduskaitseseadust muutmata, kuid seda enam peab kohendama teisi norme. Planeerimisseadus ütleb, et üldplaneeringu ülesanne on nii korduva üleujutusega ala piiri määramine mererannal kui ka ranna ja kalda ehituskeelu vööndi suurendamine ja vähendamine. Kas see on otstarbekas? Kes ütleb, kuhu ulatub järgmine üleujutus ühes või teises kohas? Kes veel mäletab 2005. aasta jaanuaritormi? Sellist üleujutust pole olnud enne ega ole tulnud ka pärast. Aga äkki tuleb siiski?! Ja hullemgi veel? Selle loogikaga peaksime ehituskeelu kehtestama senise kõrge veeseisu suhtes... kui mitme meetri kõrgusele joonele?

Keskkonnaamet on seda pügalat tõlgendanud mõnikord nii, et ehituskeeluvööndit tuleb arvestada 1 meetri samakõrgusjoonest. See on mõnes kohas viinud ehituskeeluvööndi merest 400 meetri kaugusele. See pole ei mõistlik ega piirangu eesmärk (kuigi ametnikul on siis hea rahulik uni...).

Mõnigi kriitik leiab, et kui me lubame (ja kes need “meie” ikkagi on?) veele liiga lähedale, siis peab neid vette ehitajaid kriisiolukordades päästma ja evakueerima hakkama. Selline riiklik ettehooldus on omane totalitarismile. 

Kui räägime kodanikuühiskonnast, siis peab esikohal ka tegelikult olema kodanik, tema õigused, kohustused ja – vastutus. Rumalukene või riskialdis võtku endale vajalik kindlustus ja kui kindlustus on samuti riskialdis ning kokkuvõttes on toimunud norme eirav ehitamine ja sellisele ehitusele kasutusloa andmine (kohaliku võimu poolt) ning see kõik on viinud olukorrani, kus on vaja teha kulutusi ühisest rahakotist (pääste-eelarvest), küllap siis on ka võimalus päästekulud lolli otsuse tegijalt sisse nõuda.

Niisiis võib alternatiiviks olla üldplaneeringus veepiiri fikseerimine. Ja näiteks pankrandadel pole see küsimus ju üldse sellisel kujul aktuaalne. Selgem on siiski saarlastele teistele kodanikele lubatuga sarnaste õiguste andmine. Ja eks see ole üksjagu põhimõtteline küsimus ka – kas me oleme mandri omadest lollimad? Ja kas tõesti kohe kaks korda? Tervelt 100 meetri jagu?