/nginx/o/2020/01/15/12874167t1h7458.jpg)
“Saaremaal ja kogu Eestis on väga palju juttu vajadusest vältida ääremaastumise süvenemist. Tegudes aga on senised arengud kahjuks juttudele täpselt vastupidised,” kirjutab Sõrves elav ettevõtja, lektor ja publitsist Kaupo Vipp.
Järjekordne kivi ääremaastumise halli müüri
Kõige värskem näide puudutab plaane jätkata tsentraliseerimist Eesti inimeste ligipääsul kohtuvõimule. Kui riigikogu seadustab praegusel kujul seaduseelnõu 195 SE, siis kaotavad saarlased ja hiidlased järgmise aasta alguses võimaluse teha kõikvõimalikke äriühingute pankrotiasjadega seotud toiminguid endale lähimates Kuressaare ja Kärdla kohtumajas. Kõigi vastavate Saare- ja Hiiumaad puudutavate toimingute tegemine koondatakse selle eelnõu kohaselt kokku hoopis Tartu linna. Sama saatust jagaksid Lääne-, Pärnu- ja Virumaa.
Pealiskaudsemas vaates võiks arvata, et kohalike äriühingute pankrottidega seotud kohtulike asjaajamiste nihkumine 260 kilomeetri kaugusele puudutab väheseid ega väärigi erilist tähelepanu. Globaalse pandeemia taustal aga prognoositakse siinsele, suuresti turismile orienteerunud ettevõtlusele lähitulevikuks hädasid, mis ei sõltu ettevõtjate tahtest. Ja makseraskuste teke ei puuduta vaid võlgadesse sattunuid, vaid ka kõiki nende hankijaid ja võlausaldajaid.
“Plaanitav muudatus looks järgmise pretsedendi Eesti kohtusüsteemi edasiseks tsentraliseerimiseks. Selle kaudu muuhulgas ka Saaremaa edasiseks ääremaastumiseks.”
- Kaupo Vipp
Plaanitud seadusemuudatusest tekkivat ajalist ja rahalist lisakahju ei kannaks mitte ainult kõik asjasse puutuvad ettevõtjad. Ringiga jõuaksid kõik need lisakahjud paratamatult kogu Saaremaa majandusoludeni tervikuna. Kuid veelgi halvem on, et lammutades toimivat kohtualluvuse süsteemi, looks planeeritav muudatus järgmise pretsedendi Eesti kohtusüsteemi edasiseks tsentraliseerimiseks. Selle kaudu muuhulgas ka Saaremaa edasiseks ääremaastumiseks.
Just nõnda, pisikeste kivikeste haaval, ongi ju kogu ääremaastumise müüri siiani ehitatud. Ja ikka mõistlike ratsionaalsete põhjendustega. Antud juhul on põhjenduseks soov suurendada spetsialiseerumist kohtunike hulgas. Sellegi põhjenduse muudab arusaamatuks asjaolu, et füüsiliste isikute pankrotid jääks eelnõu kohaselt endiselt kohapealsete kohtunike tööks. See tähendab, et nad peaksid endiselt pankrotte menetlema ja kõiki vastavaid koolitusi läbima. Võib jääda mulje, et tegu on lihtsalt kellegi kõrgendatud huviga koondada äriühingute pankrotimenetlused ainult Tallinna ja Tartu haldurite kätte. Kohalike kohtunike kompetentsi või tööjõudlust eelnõus igatahes kahtluse alla seatud ei ole.
Saartelt valitud riigikogu saadikud võiksid endale selle probleemi teadvustada ja saaksid ehk veel oma valijate huvides tegutseda. Et poleks vaja silmi maha lüüa, kui tuleb vastata valijate küsimusele, miks riiklike teenuste kättesaadavus on järjekordselt kohalikest kaugemale viidud.