/nginx/o/2020/12/15/13531043t1hc8d4.jpg)
“Kas sina ka jõulude ajal üle pingutad? Või teed sa seda kogu aeg? Kui teed, siis miks?” kirjutab lapsevanem ja lasteaiaõpetaja Siret Liiv.
Sest jõulude mõte on andmine...
“Jõulude mõte ongi ülepingutamine. Siis lauldakse laule, mida terve aasta jooksul tavaliselt ei laulda. Lakke riputatakse parasiittaim, et selle all saaks kedagi suudelda. Trügitakse läbi rahva, et armastatud inimesele eriline kingitus osta. Milleks niimoodi pingutada? Sest jõulude mõte on andmine. Ja seda teha on paganama hea tunne!”
Filmist “Jõuluvana kostüüm” (“The Santa Suit” 2020)
/nginx/o/2020/10/29/13443527t1h9a66.jpg)
Me ümber on nii palju glamuuri, mis pole päris. Nii palju välist sära, lihtsalt kullavärviga ülekatmist. Kellel uhkem kuusk, kellel ilusamad jõulustuudio pildid, kellel rohkem ja kallimad kingitused. Asjadega pingutatakse üle, aga üle pingutatakse ka suhetes ja sõnadega ning sageli ka tegude ja ettevõtmistega.
Mõni aeg tagasi kuulsin ühest vahejuhtumist, kus osalejateks lapsed ja kus üks osapool, julgemata tunnistada omapoolset viga, süüdistas teist nii, et asjasse segati lausa politsei. Asjaolude selgudes tuli tõde välja ja süüdistaja poolne täiskasvanu lisas vabanduse lõppu sõnad: “Oleme sõbralikud edasi. Varsti on ju jõulud!”
Mõtlesin siis, et huvitav, mis põhjendus see veel on? Kas siis, kui jõulud läbi, jätkub salakaval mäng edasi?
Ela lähedastele, mitte ilmarahvale
Kui hiljuti koolitusel käisin, ütles koolitaja, et ta ei jõua ära oodata, millal see aasta 2020 ometi läbi saab, aga õnneks on seda jäänud veel vaid mõni kuu. Minul aga tekkis küsimus (mida ma temalt muidugi ei küsinud): huvitav, kas siis, kui käes on 1. jaanuar 2021, on kõik hästi?
Igal aastal mõtlen jõulude ajal, miks inimesed just siis kirikusse kipuvad. Kirik on ju kogu aeg ühe ja sama koha peal ning tema eesmärk – pakkuda inimestele võimalust millessegi vägevasse uskuda – on iga päev sama. Inimesed otsivad aga ilu ja jõulutunnet. Otsivad seda tunnet, mida nad tundsid lapsena. Paraku on nii, et seda tunnet ei leia vist enamik meist enam kunagi. Ei saagi leida, sest me ei ole enam lapsed.
Just selle sama pärast, et jõulutunne ei ole enam see, me ilmselt pingutamegi ja mõnikord pingutame ka üle. Tänavuse Coca-Cola jõulureklaami sõnum on minu arvates suurepärane idee meile kõigile: leida see õige tunne enda sees. Aastal 2020 maailma vallutanud haigus on (minu arvates!) tegelikult hea võimalus see tunne taasavastada. Loomulikult on neid, kes jätkavad vanaviisi, mustmiljon. Mina aga loodan, et teine mustmiljon on neid, kes suudavad selle tunde üles leida või endas äratada just tänu sellele, et kehtestatud piirangud mitte ei sunni, vaid annavad võimaluse olla koos oma perega. Võimaluse elada oma lähedastele, mitte kogu ilmarahvale.
Mulle meeldib oma armsate pärast ja nende meeleheaks pingutada (vahel ka üle pingutada) kogu aeg. Jõulud on lihtsalt aeg, kus selleks on veel ekstra põhjus. Mina ka pingutan kingitustega, aga mitte niivõrd rahalises vääringus. Tõsi, mõni kingitus on praktiline ja mõni kallim. Neil kingitustel, mis on väikesed, ja neil, mis klassifitseeruvad justkui nimetuse “vidinad” alla, on aga kinkimiseks oma mõte ja lugu.
Ja see ongi minu jaoks jõulutunne – teadlik aja võtmine, et olla koos. Teadlik aja sisustamine, et tunda rõõmu koos. Et tunda üksteise lähedust ja saada sellest sooja. Isegi kui väljas ei ole külm ega lumine, on jõulutunne meie toas olemas. Sa pead oskama seda lihtsalt tunda. Sa pead oskama näha seda väikestes asjades ja sa pead aitama seda ise luua.
Usk imedesse aitab elus edasi
Uskuda imedesse ja võlumaailma on väikeste laste eelis meie, täiskasvanute ees. Kui meie lapsed saavad suuremaks, siis lõpetame selles maailmas tegutsemise. Ja veel imestame, miks küll lapsed muinasjutte ei usu või miks nad virtuaalmaailma peituvad. Laps vajab aga usku headusesse, imedesse, võlujõudu – millessegi, mis annaks võimaluse argipäevast välja lülituda. Me kõik vajame midagi, millesse uskuda. See ongi see, mis meid elus edasi aitab.
Aastaid tagasi ütles mulle üks lapsevanem, et tema küll oma kodus jõuluajal mingeid ehteid üles ei riputa, sest lapsed on juba piisavalt suured ja talle pole seda vaja. Tema piisavalt suured lapsed olid tegelikult veel eas, mil ema loodud võlumaailm kasvatab usku ja loob traditsioone.
Mu oma 15-aastane poeg poetas sel aastal pärast esimest adventi mulle pihku neli väikest šokolaadi, öeldes, et ta ei taha, et päkapikk vaid kord nädalas – advendihommikul – tuleks. Et talle meeldiks, kui tal oleks põhjust igal hommikul, kuni jõuludeni, oma jõulukotti vaadata. Ma ju plaanisin seda niikuinii teha, aga tema mõte tuletas veel kord meelde, et meie ise olemegi need, kes seda jõulutunnet saavad luua.
Meie, täiskasvanud, luues imede maailma lastele, loome seda ju tegelikult samal ajal ka iseendale. Poetades sussi sisse üllatuse – olgu siis sussi omanikuks väike või suur laps või hoopis abikaasa –, aitame luua jõulutunnet ja mitte ainult teistele, vaid ka iseendale. Oluline on aga, et seda ei tehta, kuna nii peab või et kõik teevad, vaid sellepärast, et tunne on õige ja sa ise tahad seda teha.
Ilmus blogis “Mõttest sõnaks”.