“Nii nagu Mandri-Eestis tuleks ka Saaremaal määrata ehituskeeluvööndi laiuseks 100 m tavalisest veepiirist,” kirjutab Saaremaa vallavolikogu pöördumises vabariigi valitsusele ja riigikogu keskkonnakomisjonile seaduseelnõu algatamiseks.
Saaremaa vallavolikogu: 100 meetrit ehituskeeluvööndiks ka saartel!
19. detsember 2020, 00:22
Kehtiva looduskaitseseaduse (LKS) järgi on ehituskeeluvööndi laius mandril 100 meetrit ja meresaartel ning Narva-Jõesuus 200 meetrit veepiirist. LKS-i kohaselt on ehituskeeluvööndis ehitamine keelatud. Ranna lähedal ehitamise keelamise eesmärk on LKS-i järgi säilitada rannal asuvaid looduskooslusi ja piirata inimtegevusest lähtuvat kahjulikku mõju, suunata ranna eripära arvestavat asustust ning tagada seal vaba liikumine ja juurdepääs.
Mõistame, et tegu on keskkonnapoliitilise otsusega, kuid meile jääb arusaamatuks, miks piisab seaduses toodud eesmärgi saavutamiseks mandril 100 meetrist, saartel aga on sama eesmärgi saavutamiseks kehtestatud 200 meetri laiune ehituskeeluvöönd. Paraku ei saa sellele vastust looduskaitseseadusest ega ka seaduse seletuskirjast.
Ebavõrdne olukord
200 meetri laiune ehituskeeluvöönd on üle võetud varem kehtinud seadusest – ranna ja kalda kaitse seadusest. Siiski ei leia ka selle seletuskirjast põhjendusi, mis sellise ehituskeeluvööndi määramist selgitaksid.
Ehituskeeluvööndi erinev määramine paneb maaomanikud ebavõrdsesse olukorda ja seab maaomanikele saartel põhjendamatud piirangud ehitusõiguse teostamisel. Tõsi, ehituskeeluvööndit on võimalik vähendada üldplaneeringu või detailplaneeringuga, ent mõlemal juhul on see äärmiselt ajamahukas ja kulukas, koormates ülemäära nii huvitatud isikut kui ka omavalitsust. Eriti arvestades, et ehituskeeluvööndi vähendamiseks detailplaneeringuga tuleb seda menetleda üldplaneeringut muutva detailplaneeringuna. Viimase menetlus on võrreldes tavapärase detailplaneeringuga oluliselt kulukam ja ajamahukam. Ka üldplaneeringu menetluse käigus pole ehituskeeluvööndit oluliselt vähendada suure tõenäosusega võimalik.
Kokkuvõtteks leiame, et nagu mandril, tagaks 100-meetrise ehituskeeluvööndi rakendamine looduskaitseseaduses sätestatud eesmärkide täitmise ka saartel.
Omaette probleem on ehituskeeluvööndi ulatuse määramine korduva üleujutusega aladel. Nimelt sätestab LKS, et korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd koosnevad üleujutatavast alast ja LKS-is sätestatud vööndi laiusest.
Keskkonnaministeerium kui seaduse väljatöötaja oli ja on seisukohal ning peab põhjendatuks, et ehituskeeluvööndi laius liidetakse üleujutatava ala laiusele. Lauged perioodiliselt üleujutatavad rannaalad vajavad lisapuhvrit, et nende kaitse eesmärgid oleks täidetud. Juhul kui korduva üleujutusega ala juba sisalduks tavapärases ehituskeeluvööndis, ei oleks korduvalt üleujutatavatel aladel ranna ja kalda kaitse eesmärk täidetud.
Samas annab seadus võimaluse ka teistsuguseks tõlgenduseks.
Nimelt on õiguskantsler andnud selles küsimuses järgneva arvamuse: “Teise tõlgendusviisi järgi saab ehituskeeluvööndit ja üleujutusala käsitleda paralleelsetena (mitte liituvatena). LKS-i järgi koosnevad korduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd üleujutatavast alast ja LKS-is sätestatud vööndi laiusest. Kuna vööndite laiuse arvestamise lähtejooneks on tavaline veepiir, siis ei saa tavapärase laiusega ehituskeeluvöönd ulatuda kaugemale kui 100 m või 200 m veepiirist ning järelikult lõpeb seaduses nimetatud ehituskeeluvöönd merepiirist 100 m või 200 m kaugusel.
Seaduse § 35 lõikes 4 tehtud osundus üleujutatavale alale tähendab aga seda, et üleujutatav ala ise on ehituskeeluala. See tähendab, et kui näiteks 205 m kaugusel veepiirist on kinnistul piirkond, mille absoluutkõrgus jääb alla 1 meetri, siis sellele madalale alale ei tohi üleujutusohu tõttu ehitada. Madala ala kõrval olevale alale, mille absoluutkõrgus ületab 1 meetrit, on ehitamine aga lubatud, kuna seal üleujutusoht puudub.”
Seadust tuleks täpsustada
Nõustume õiguskantsleri seisukohaga ja leiame, et ka sellise tõlgenduse korral oleks tagatud ranna ja kalda kaitse eesmärkide täitmine ning omandi riive oleks väiksem.
Ka ajalooliselt käsitleti üleujutusala ja ehituskeeluvööndit paralleelsete, mitte liituvate aladena. Nimelt sätestas ranna ja kalda kaitse seadus, et üleujutatavatel aladel laieneb ehituskeeld kõrgveepiirini juhul, kui kõrgveepiir ulatub kaugemale kui nimetatud seaduseparagrahvi 3. lõikega sätestatud suurused. Lõige 3 sätestas ehituskeeluvööndi laiused sarnaselt täna kehtivatega.
Samuti tuleb silmas pidada, et madalamatel aladel võib üleujutatava ala laius ulatuda sadadesse meetritesse. Sellisel juhul pole aga täiendava 200 m laiuse ehituskeeluvööndi liitmine üleujutatavale alale põhjendatud ning on kinnistu omanikule liiga koormav.
Eeltoodust tulenevalt teeme vabariigi valitsusele ja riigikogu keskkonnakomisjonile ettepaneku algatada seaduseelnõu looduskaitseseaduse muutmiseks nii, et sarnaselt Mandri-Eestiga määrataks Saaremaal ehituskeeluvööndi laiuseks 100 meetrit tavalisest veepiirist. Samuti teeme ettepaneku täpsustada õigusselguse huvides looduskaitseseadust, lisades sinna tingimuse, et korduva üleujutusega rannal käsitletakse ehituskeeluvööndit ja üleujutusala paralleelsetena.