/nginx/o/2020/09/24/13367968t1h0a46.jpg)
/nginx/o/2020/09/24/13367968t1h0a46.jpg)
“Eesti mereala planeeringu eesmärk on luua tervikpilt erinevate merekasutuste koostoimest ja leppida kokku mereala kasutuse põhimõtetes järgmiseks 15 aastaks,” kirjutab rahandusministeeriumi planeeringute osakonna nõunik Triin Lepland koostöös mereala planeeringu ekspertmeeskonnaga.
MTÜ Saarte Kalandus tegevjuhilt Heino Vipilt ilmus 27. jaanuari Saarte Hääles arvamusartikkel Eesti mereala planeeringu mõjude hindamisest. Autor kirjutab, et hindamine põhineb oletuslikel järeldustel ning selles ei ole viidatud uuringutele või ekspertarvamustele, mille pinnalt oleks jõutud kontrollitavale ja teaduslikult põhjendatud järeldusele. Esitatud väited on siiski eksitavad.
Esmalt, mis üldse on Eesti mereala planeering? See on riiklik strateegiline arengudokument, mille eesmärk on Eesti mereala tasakaalustatud ruumiline tervikkäsitlus riiklikul tasandil. Riikliku arengudokumendi üldistusaste on kõrge – keskendutakse üldpõhimõtete seadmisele ja planeering ei näe ette tegevuste kavandamist detailideni. Planeeringuga seatavad suunised ja tingimused on edaspidi aluseks mereala puudutavatele otsustele, sh hoonestuslubade väljastamisele. Seega saame mereala planeeringu kehtestamisega selged suunised ja tingimused, kuidas tegevusi edaspidi ruumiliselt kavandada võib ning olulised arengud ei põhine enam erinevatel üksikotsustel.
Planeeringu eesmärk on luua tervikpilt erinevate merekasutuste koostoimest ja leppida kokku Eesti mereala kasutuse ruumilistes põhimõtetes järgmiseks 15 aastaks. Pikaajaliste suundade ja tervikpildi saavutamiseks üleriigilisel tasandil lähtutakse riigi huvidest ja riiklikest arengudokumentidest.
“Leevendamaks visuaalseid mõjusid, ei rajata tuulikuid rannikule lähemale kui 6 meremiili ehk ligi 11 km.”
Teiseks, mõjude hindamise ja planeeringu materjalide koostamisel on kolm aastat tööd teinud professionaalne meeskond. Hindamise lähtekohaks on ökosüsteemne lähenemine, mille üks printsiipe paljudest on arvestada parima võimaliku teabega. Strateegilisel tasandil loetakse parimaks võimalikuks teabeks ekspertide oskusteavet ning nii varem kui ka samal ajal mereala planeeringu koostamisega muid merealal läbiviidud analüüse ja uuringuid.
Meeskonda kuuluvad oma ala eksperdid – Tartu ülikooli, Eesti mereinstituudi ja Tallinna ülikooli teadlased, merekeskkonna, kalanduse jm eksperdid ning keskkonnajuhtimise konsultatsioonifirma Hendrikson&Ko spetsialistid (meeskonna koosseisuga saab tutvuda mereportaalis). Samuti on planeeringu koostamisel head partnerid olnud Eesti ornitoloogiaühing ja Eestimaa looduse fond, kellega koostöös on välja selgitatud tuuleenergeetika tootmiseks sobivaimad alad, arvestades linnustiku ja nahkhiirtega.
Ekspertmeeskond on olemasolevatele uuringutele, analüüsidele ja ekspertteadmistele tuginedes põhjalikult hinnanud planeeringu elluviimisega kaasnevaid võimalikke mõjusid. Heino Vipp seab ekspertide tööd umbusaldades kahtluse alla kogu Eesti merendusvaldkonna põhjalikud ekspertteadmised ja keskkonnateaduse taseme.
Kuigi planeering keskendub paljudele merekasutusvõimalustele ja tasakaalustab erinevaid huve, on enim küsimusi arusaadavalt tekitanud tuule-
energeetika teema. Euroopa Liidu energia- ja kliimapoliitika suunab liikmesriike vähendama oma CO2 heitmeid ning suurendama taastuvenergia tootmist ja energiatõhusust. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on välja toonud, et 2030. aastaks peab taastuvelektri osatähtsus suurenema ligi kaks korda ehk 40 protsendini kogu riigi elektritoodangust. Suurima kasvupotentsiaaliga on nende hinnangul tuuleenergia. Selleks, et taastuvenergia toodangut suurendada ning seeläbi vähendada sõltuvust fossiilkütustest, tuleb meil paraku astuda reaalseid samme.
Tegelikult on mereplaneeringus tuuleparkidele tehtud põhjalik sobivusanalüüs, mis arvestab tuule energiatihedust ja mere sügavust, välistab kattuvuse kaitsealuste loodusväärtuste (sh Natura alade), mereelustiku, riigikaitseliste alade ja tiheda laevaliikluse piirkondadega.
Leevendamaks visuaalseid mõjusid, ei rajata tuulikuid rannikule lähemale kui 6 meremiili ehk ligi 11 km. Planeering toob välja, et sobivad alad lähevad kasutusse eeldatavasti umbes 70% ulatuses. See tähendab, et lähtudes nii tehnoloogilisest, hoonestusloa etapi uuringute tulemustest kui ka muu merekasutuse vajadustest ei ole võimalik ega reaalne alad täielikult tuulikutega katta. Planeering paneb paika, kas, kuhu ja millistel tingimustel on võimalik meretuuleparke rajada. Tänasele infole tuginedes ei ole võimalik Eesti mereala planeeringus täiendavaid tuulealasid enam leida. Hiljem selgub hoonestusloa etapi uuringute tulemusel, kuhu täpselt on võimalik nende sobivate alade sees tuulikuid panna.
Võib tunduda, et olusid ja mõjusid ei ole ikkagi enne otsuste langetamist piisavalt uuritud. Tegelikult toimitakse kogu maailmapraktikas analoogsete projektide puhul samm- sammult. See võimaldab detailseid uuringuid asukohapõhiselt planeerimisele järgnevas loamenetluse etapis. Et hoonestusloa tasandil saaksid konkreetse arendustegevuse lahendusest tulenevad keskkonnamõjud hinnatud ja minimeeritud, määratakse mereala planeeringus hoonestusloa etapile kohustus läbi viia täpsustavad uuringud ja analüüsid. Ekspertide hinnangul ja läbiviidud uuringutele ning keskkonnaandmetele tuginedes on sätestatud hulganisti leevendusmeetmeid, mille rakendamisel ei kaasne mereala planeeringu elluviimisega loodusväärtustele olulist ebasoodsat mõju.
Mereala planeeringu lahendus ei ole praegu veel valmis. Suvel peetud avalikel aruteludel tõstatati teemad, mille täpsustamiseks jätkub koostöö ametkondade ja huvigruppidega. Möödunud reedel tutvustati mereplaneeringu sobivusanalüüsi ka Saaremaa vallavolikogu liikmetele. Eeldatavasti jõuab planeering lõpliku lahenduseni käesoleva aasta kevadel. Seni on kõik oodatud planeeringu ja selle arengutega tutvuma veebilehel www.mereala.hendrikson.ee.