/nginx/o/2013/10/16/12127483t1hbe64.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/11/03/13452542t1h4c44.jpg)
"Pärisloodust jääb üha vähemaks. Meie linnades on tehisloodus ja Kuressaare linnapargis elavad koguni tehislinnud," kirjutab Kaarel Kasemets.
Miljööväärtuslikus külas kevadeti puhates ja toimetades lõi mulle kord ninna vänge virtsahais. Läksin laoturi juhiga rääkima, et kas poleks võimalik vedelväetist laotada siis, kui tuul ei ole küla poole.
"Mis sa tuled maale, kui haisu ei kannata? Ela oma linnas!" sain vastuseks. Jäin selle otseütlemisega väga rahule, sest lapsepõlve tarkused kippusidki ununema. Tervislik toit ei tule supermarketitest, vaid ikka oma kodu lähedaselt põllult ja laudast.
Meie linnades on tehisloodus. Maal jääb pärisloodust oma puutumatuses aga üha vähemaks või ei jäägi seda enam, sest lageraied ja polügonid relvade täristamiseks tunduvad elutähtsatena.
Kuressaare linnapargis elavad nüüd tehislinnud.
"Tere tulemast linnupeletite linna! Meie linnapargis saab puhata ja piiskopilinnuses rahakotti tuulutada. Milline ilus pügatud-lõigatud linnapark! Teie heaks ja rõõmuks vabastasime selle häälekatest lindudest, asendades need tüütud tegelased "tii-tii-tii ja krääks-krääks-krääks" kõlaritega. Loodame, lugupeetud turistid, et meie algatusel on järgijaid ja viite mõned head järgimist väärivad võtted kaasa oma kodukohtadesse. See päris lind võib ju ära tüüdata, vaheldust linnulaulule või naturaalselt lõhnavale sõnnikule vajame kõik. Elagu linnupeletid ja kunstväetised!"
Elu läheb edasi,
kui toimetate sedasi
kui meil Kuressaare linnapargis.
Otsisin seda kurja lindu,
kuid sõber vähendas mu indu,
juhtides tähelepanu elektroonikale.