Karm talv teeb linnu elu raskeks

Hallhaigur jääl. FOTO: Ainar Unus

“See, kuidas linnud paksu lume ja külmaga hakkama saavad, oleneb liigist. “Seemnesöödikud” tulevad üldiselt hästi toime. Raskem on aga lindudel, kelle elu on seotud veega,” kirjutab loodusfotograaf Ainar Unus. 

Seemnete rohkusele lumi ja külm ju suurt ei mõju. Madalamad taimed jäävad küll lume varju, aga seemneid leiavad linnud ka muudelt taimedelt ja puudelt. Rääkides aga veelindudest – ujuv- ja sukelpardid leiavad lahtist vett jõgedes või avamerel. Nende lindude jaoks aga, kes on harjunud toituma madalas vees, on olukord hoopis teine. 

Hallhaigur jalgupidi jääs

Enamik linde rändab siiski edasi – lõuna poole. Osa võtab aga selle riski ja jääb siia talvituma. Näiteks luiged on üldiselt nii kaua paigal, kui süüa jagub ja vesi lahti. Külmad ööd teevad neile aga karuteene. Üks kahest – kas need suured ilusad linnud jäävad jäässe kinni ja saavad seetõttu hukka, rebaste või merikotkaste söögiks, või suudavad ennast siiski jääle upitada. Libedalt jäält on luigel paraku raske lendu saada – tahab ta ju hoogu võtta ja ennast nii-öelda lendu joosta. Mida sa aga jooksed, kui jalad all ringi käivad. 

Kes aidata tahab, sel on niisuguste tegelastega lihtne – nad tuleb kinni püüda ja vabasse vette toimetada. Muud suuremat abi nad ei vaja. Hea oleks, kui saaks nad sokutada kusagile, kus luiki juba ees on.

Olen viimasel ajal rohkem kokku puutunud hallhaigrutega. Nemad on kindlasti kõigile tuttavad pikkade koibadega hallid linnud. Kõige rohkem on neid talvituma jäänud Nasva jõele. Seal on nende olukord paraku keeruline. Hallhaigur armastab ringi matkata madalas vees ja otsida endale söögiks kala või molluskeid. Jõel on tal aga keeruline, kuna vesi on sügav. 

Nii nad konutavadki jää-äärel ja loodavad, et mõni kalake võtab vaevaks uudistama tulla, mis laias ilmas aset leiab. See on haigru võimalus. Hiljuti avastas tuttav Nasval jäält surnud hallhaigru. Lindu vaatama läinud, nägin, et ta oli nälginud. Sellele hallhaigrule saigi saatuslikuks see, et ükski kala tema noka ees ei raatsinud laia ilma avastada. Kurb küll, aga teha pole midagi – selline ongi loodus. Eks see lindki läheb ringlusesse. Keegi teine, lihasööja, saab temast kena kõhutäie. 

“Nii nad konutavadki jää-äärel ja loodavad, et mõni kalake võtab vaevaks uudistama tulla, mis laias ilmas aset leiab.” 

Teine kohtumine oli mul veel ühe hallhaigruga, kes oli otsustanud ööbida jalgupidi vees. Ehkki see võib tunduda isegi naljakas, aga see vees matkav pikakoivaline lind ööbib ja pesitseb tegelikult hoopis puude otsas. Minu kohatud hallhaigur oli kahjuks teinud valearvestuse, unustanud külma ilma ja jäätuv jõgi maksis talle kohe karmilt kätte. Hommikuks oli hallhaigur jalgupidi jäässe külmunud. Kuna lind sealt enam minema ei saanud, jäi ta kohapeale rapsima. 

Sel ajal, kui mina linnu avastasin, oli ta väga kurnatud ja lösutas enamiku ajast vees, mis oli jääle tunginud. Teda lahti päästma minnes sain halva üllatuse osaliseks. Linnu üks jalg tundus terve, lihtsalt veidi kange. Teine jalg oli aga säärest murdunud, jalalaba rippus nahajupiga jala küljes. Kogu sääre oli ta jääaugus rapsides nahast puhtaks kraapinud ja nii turritas luu pikalt välja. 

Loodus on karm, kui on tehtud valed otsused. Algul tulnud mõtte lind loomaarsti juurde viia matsin siiski maha – veterinaari juures oleks ta lihtsalt magama pandud. Selle asemel päästsin linnu lahti ja aitasin ta jää peale kuivale kohale. Jätsin linnu sinna lootuses, et kosub nii palju, et saab sealt minema. Andsin talle võimaluse elama jääda ja ühe jalaga edasi kepselda. Eks see ole keeruline, aga siiski võimalus. Ühe jalaga lindusid ju ennegi nähtud.

Järgmisel päeval, kui lindu vaatama läksin, ma teda eest ei leidnud. Polnud märkigi sellest, et ta kunagi jääl pikutanud oleks. See oli hea märk – kui hallhaigur oleks kellegi ohvriks langenud, leidunuks maas sulgi jms, mis viidanuks sellele, et hästi tal ei läinud. Ei leidnud ma lindu ega märki temast ka kuskilt mujalt. Südames loodan, et eluvaim on tal sees ja kõik korras. 

Ärge söötmist pooleli jätke!

Talvel saame meie, inimesed, lindude aitamiseks teha niipalju, et tihastele ja muudele värvulistele õue ikka süüa panna. Sobivad kõik seemned, tavaline mage seapekk ja rasvapallid. Rasvapallidelt soovitan ma neid ümbritseva võrgu siiski eemaldada ja kasutada pallide jaoks spetsiaalseid pallihoidjaid. On ju olnud juhuseid, kus linnud jäävad jalgupidi võrku kinni ja hukkuvad. Seda ei taha meist ometi keegi, et meie kavatsetud heategu hoopis halba teeks. Kindlasti ei tohiks söötmist pooleli jätta, kui talv on külm ja lund palju. Söömas käima harjunud lindudele on see karuteene.

Veelinde aidata on keerulisem ja neid sedasi toita raske. Oleme küll harjunud linnapargis või veekogude ääres paterdavaid parte söötma. Seda võib julgelt jätkata, aga kindlasti mitte saiaga. Sai teeb neile rohkem kahju kui kasu. Andke nendele pigem näiteks kaerahelbeid või viige salatilehti vms.

Jääle lõksu jäänud luiged tuleks aidata vabasse vette. Ärge siiski kunagi unustage, et jääle minek on ohtlik ja seda tuleb teha väga ettevaatlikult. Ja kui seekord ei saagi aidata, mis siis ikka – lind läheb mõne lihasööja kõhutäiteks. Hallhaigrutele võime pakkuda kala. Ilmselt aga jõuavad varesed ja kajakad kala enne ära süüa, kui haigur selle avastab.

Karl Jakob Toplaan FOTO: Erakogu

Karl Jakob Toplaan, loodusfotograaf: 

Üldjuhul saavad linnud praegu kenasti hakkama – pole ju talv ja pakane meil esimest korda. Küll aga on raskusi neil liikidel, kes ei ole talviste oludega harjunud. Oma roll on selles ka viimaste aastate soojadel talvedel. Nii on mitmed liigid, kes peaksid talveks lõuna poole liikuma, jäänud siia lootuses ka sel aastal talv üle elada. Sellist talve, nagu praegu, ei osanud keegi oodata. 

Kõige raskem ongi neil liikidel, kes on sõltuvad lahtisest veest või sellest, mis leidub lume all. Veelinnud kogunevad sinna, kus leidub veel lahtist vett ja lootust toidupala-

kesele. Ka seal võib olla raskusi – madalam vesi on jäätunud ja sügavamast veest ei pruugi toitu kätte saada. Samuti meelitavad sellised kogunemispaigad kohale rebaseid ja teisi röövloomi. 

Meil on üks selline koht Nasva jõgi, kuhu raskustes veelinnud kogunenud on. Olen ise näinud, kui raske neil on. Ühel hommikul Sõrve poole sõites leidsin hallhaigru, kes oli kurnatusest jää peale vajunud, jaksates tõsta vaid pead. Mõned tunnid hiljem oli ta juba talvele alla vandunud. Samuti on Nasval ette tulnud ka seda, et jääservale puhkama jäänud lind külmub jalgupidi jäässe või oma osa saavad hoopis rebased.

Kurnatud ja näljas linnud muutuvad ka inimeste suhtes julgemaks. Neile võib küll proovida anda toitu kosumiseks, kuid seda tuleb teha teadlikult ja vastutustundlikult, sest nii muutuvad need linnud teist sõltuvaks. Aitamissoovi korral tuleks kindlasti nõu küsida asjatundjatelt. 

Kes on aialindude jaoks pannud üles toidumajakese ja asunud neid talve hakul toitma, peab seda kindlasti jätkama lume sulamiseni. Teiste liikide puhul tuleb lähtuda sellest, et paigale jäämine oli nende endi valik. Praegusel hetkel mõistagi halb valik. Edasine on juba looduslik valik.

Mati Martinson FOTO: Erakogu

Mati Martinson, linnuvaatleja: 

Ka need rändlinnud, kes on otsustanud kohale jääda, peavad kuidagi hakkama saama. Ning kes ise hakkama ei saa, vajavad toitmist. 

Ühed, kes praegu hädas, on siia jäänud kuldnokad. Neid on meil sel talvel tõesti palju. Just enne panin kuldnokkadele akna taha värsket kala – seal nad istuvad ja söövad. Kuldnokk on vareslane, sööb kõike, aga mitte seemneid. Värske räim sobib talle suurepäraselt. 

Luikesid talvel toitma ei pea. Kui ta saab vabasse vette, otsib ta ise seal endale toitu. Vaba vett meil õnneks jagub. Sellest, et linde saiaga toita ei tohi, on juttu olnud palju. Loodan, et sellest on õppust võetud.

Tagasi üles
Back